INTERVJUU ⟩ Andrus Raadik: annaksin oma viimase palga kohe tagasi, kui vaid koju saaksin

Andrus Raadik Eesti võrkpallikoondise särgis. FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti võrkpallikoondislase Andrus Raadiku süda on täis igatsusvalu. Kuigi oma osa on selles mängida ka vollepausil – nurgaründaja viimane mäng jääb 14. märtsi –, on põhisüüdlaseks asjaolu, et enam-vähem sama kaua on ta pidanud eemal olema ka elukaaslasest Elinast ja pisitütrest Sadest, kes on vahepeal kuuekuuseks saanud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui 33-aastase Raadiku elust kirjutada raamat, saaks sellest tänu mehe aususele kindlasti bestseller. Postimees nii suurt ampsu ei hauka, kuid üritab leheveergudele mahutada tema tänavuse (võrkpalli)hooaja, mis hõlmas endas kohanemist Türgi ja Tuneesia elu kui ka isarolliga.

Pärnaka seikluseratas hakkas veerema septembri lõpus, kui ta sõlmis lepingu Türgi kõrgliigaklubiga Arhavi. Kuigi Raadik oli otomanide kohta kuulnud erinevaid lugusid, arvas ta, et nii hull see asi ikka olla ei saa. Ta eksis… «Kui Türki läksin, ütlesin naljatades, et kindlasti tuleb äge seiklus. Iseenesest mulle natukene pingelisem elu meeldib, aga päris sellist hooaega ei oodanud,» sõnab ta nüüd.

06.05.2020 08.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto