Sisukord
Arvamus
Postimees
07.05.2020
Eesti Eesti lühiuudised Terviseametile antavate lisavolitustega satuvad inimeste õigused ohtu (4) Distantsõpe tekitas koolide vahel käärid Valitsus arutab järgmisi leevendusi (10) Eesti NSV üks viimaseid julgeolekujuhte Karl Kortelainen: Vaino oli ju veel pehmem kui Rüütel (21) Majandus Firma ümber pööranud iduettevõtja: see oli parim otsus! (1) Majanduse lühiuudised Eesti pankadel jagub puhvreid ka pikemaks kriisiks Saksa kohtu otsus külvab nii õiguslikku kui ka rahapoliitilist segadust (2) Töötukassa palgatoetus võib kodulaenust ilma jätta (10) Välismaa Kodanikupalgast oli soomlaste tööle aitamisel vähe tulu (15) Välismaa lühiuudised Eesti särab kui endise idabloki tugevaim demokraatlik riik (17) Arvamus Julia Laffranque: kas inimõigused on koroona riskigrupp? (6) Ardo Hansson: ei muutu suurt midagi (44) Ene-Margit Tiit: mõned rehkendused seoses viirusega (2) Kultuur Õudusfilmid on juba sinu kodus Kuidas katkuepideemiad on maailma mõjutanud (1) Hendrik Alla: autokino ei kõlba kuhugi Sport Spordi lühiuudised Urmas Sõõrumaa võitles valitsuselt raha välja (5) INTERVJUU ⟩ Andrus Raadik: annaksin oma viimase palga kohe tagasi, kui vaid koju saaksin Maa Elu Aianduspisikust nakatunud tühjendavad puukoole Nädala mõte: maale appi arvutis istudes Lambavillast pakke­materjal tõi võidu Foto ⟩ Põllumees kaevas põllult välja tõelise kivijuraka Kohalikud panid rahad kokku ja taasavavad Leesi külapoe (1) 200 miljoni euro plaan võiks olla paindlikum Hapuoblikamahl aitab peavalu vastu Ilmajutt: mis teeb ilmastiku muutlikuks? Rabarber sobib küpsetistesse, hoidistesse ja magustoitudesse Köögiviljapeenras valitsegu sõbralikud suhted Kevadseeni leiab kuni suveni Tartu Inimesed paluvad häirekeskuselt abi kallima mandrile ja hobuse Lätti arstile toimetamises Jüri Kõre: kus on rahvarände päris riskid? Jüri Laurson: kõrge elektrivõrgutasu vähendab käivet (1) E-apteegist telliti tipphetkel minutis 150 karpi maske Linn alustas eriolukorrast ülemineku kampaaniat Tartu lühiuudised Olerex pidi valmis tanklast kauba välja viima ja ähvardas Tartut kahjunõudega (9) Nukunäitleja Sandra Lange kätetööna sündis kaks telesaate maski Inga Lunge kogus raamatusse kirjad minevikku ja tulevikku Foorumil tuleb juttu kultuurielust pärast kriisi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jüri Kõre: kus on rahvarände päris riskid?

3 min lugemist
Jüri Kõre FOTO: Arvo Meeks

Rahvarändest tekkivate probleemide lahendamisel kipub tähelepanu olulise asemel keskenduma ebaolulisele, tähelepanuta jäävad tõelised riskid ja kasutamata suured võimalused.

Viimase veerandsajandi Eesti rahvaränne on avalikkuses tekitanud vastandlikke emotsioone. Peaaegu samasuguseid, nagu eelneval poolsajandil toimunu. 1990. aastatel oli kergendus seoses ennast siinmail ajutistena tundnud inimeste lahkumisega. Edaspidi mure läände siirduvate majandus-, mugavus-, meele- jne pagulaste pärast. Siis hüsteeriaks paisunud 2015. aasta pagulaskriis. Ja edaspidi üsna ükskõikne suhtumine töötegijatena saabunud kümnetesse tuhandetesse endise Nõukogude Liidu taustaga hooajatöölistesse.

Lõpptulemusena oli 2016.–2018. aasta rändesaldo ju kaks korda suurem impeeriumi lõpuaastatel 1986–1990 Lasnamäed turgutanud ja laulvat revolutsiooni toitnud rände tulemist.

Nüüdseks on kapitali ja kaupade vaba liikumine takerdunud ja üle piiri liikumine soikunud. Mats on nii tugev, et näib liiast olevat pea kogu Euroopale. Euroopa muutub, kes suudaks aga ennustada, kuhu poole. Eesti arengusuundumusi aga peame oskama ennustada. Selleks tuleks mõneks ajaks kõrvale panna poliitprogrammide kivinenud jutupunktid ja klikke kokku arvutavad meediamonitooringud.

Keda siis usaldada? Kodanik peaks usaldama kõiki riiklikke institutsioone.

Mõningal määral rännet uurinud ja pagulaspoliitikas praktilist koolitust saanud spetsialistina hindan ma näiteks kapo tähelepanekut rändest kui julgeolekuriskist. Ja olen hämmingus, et siseministeerium selliste teadmiste omanikuna võitleb ennast­unustavalt hoopis paari-kolmesaja Ukraina päritolu ajutise põllumajandustöötajaga. Viimased ei suurenda kapo tähelepanu pälvivat terroriohtu, nende toel ei tugevne esimeses järjekorras ka vägagi suureks probleemiks olevad rahvuspõhised isoleeritud naabruskonnad.

Ja olen hämmingus, et siseministeerium selliste teadmiste omanikuna võitleb ennastunustavalt hoopis paari-kolmesaja Ukraina päritolu ajutise põllumajandustöötajaga.

Rändeuuringud on mõne ametliku seisukoha järgi Eestis kahtlase värvinguga sotsiaalteadlaste mängumaa. Ja nende analüüsid on emba-kumba, kas ebausaldusväärsed või lihtsustatud.

Eks mujal maailmas on ka «valgeid» uurijaid. Paraku klapivad nende kogutud teadmised siinsetega üsna hästi kokku. Esiteks ei taga raskesti ohjatav pereränne (mis on ilmselt üks usukogukondade kasvu allikas) tavaarvamusele vastupidi sisserännanute valutut integratsiooni. Seda aimub ka leegitseva südame sunnil võõrsile kolinud eesti naiste võõra kultuuri ja kombestikuga kohanemise või kohanematuse lugudest.

Kas huvi- või infopuudusest tulenevalt ei räägita meil illegaalsest immigratsioonist. Euroopas hinnatakse iga 8–10 legaalse sisserändaja kohta olevat riigis üks illegaal.

See kümnes tegelane pole saabunud mitte ajutise renditööjõuna vms vormis, vaid on kellegi õde, kellegagi ühekülamees ... s.t üle riigipiiride laienenud kogukondliku võrgustiku osa. Sellised võrgustikud tekivad pigem mitte ajutiste, ikka alaliste, elamis- ja tööloaga sisserännanute toel.

Sesoonne tööränne on vanem kui Schengeni viisa­ruum või globaliseerumise nime saanud hirmuäratav nähtus. Saakide valmimisega ühes rütmis liikuvad koristusbrigaadid alustasid oma töösuve Põhja-Aafrikas ning liikusid Hispaania ja Itaalia kaudu Prantsusmaale ja Saksamaale juba kümnendeid tagasi. Nüüd mitmekesistab Euroopa rändemustreid Ida-Euroopast pärit tööjõud. Eesti tööturg pole sest osas veel oma «küpsust» saavutanud.

Läänes nii tavaline välispäritolu hooldustöötaja on meil veel haruldane. Mõni Kesk-Euroopa riik on suuteline hooldajate üle arvestust pidama. Tulemus on üllatav: kodu- ja välismaal töötavate isikute arvuline suhe on viimase grupi kasuks.

Koroonakriisi teadete hulka sattus info liinil Bukarest-Viin töötajaid vedavatest öörongidest. See teade kirjeldab hästi Austria rändepoliitikat: ka sesoonne ränne – hooldustöötajad roteeruvad vastavalt töö- ja puhkeaega sätestavatele lepingutele – on reguleeritud ja kontrollitav.

Kas huvi- või infopuudusest tulenevalt ei räägita meil illegaalsest immigratsioonist. Euroopas hinnatakse iga 8–10 legaalse sisserändaja kohta olevat riigis üks illegaal.

Teistsugune pilt vaatab vastu Alpide taga, Põhja-Itaalias koroonakriisi keskmes. Sinna suundusid Vene sõjaväekolonnid, mitte hooldajaid vedavad sõidumasinad. Eakate koduabi on suures osas hall ala, perede korraldatav tegevus. Koduabilist-hooldajat palgates ei küsita esimese dokumendina alati mitte elamisluba, vaid tööoskusi tõendavat dokumenti, teise Itaalia pere soovitust vms. Eks mingites protsentides võibki Põhja-Itaalias haigestumus ja suremus koroonaviirushaigusse olla suur just tavapärasel hooldajate turul tekkinud segaduste ja tõrgete tõttu.

Kui jätkata integratsiooni probleemistikuga, siis tagab sisserändajate parima kohanemise just haridusränne. Kõrghariduse saamiseks riiki saabunud on tööturule mineku ajaks suurel määral ühiskonda sulandunud. Ettevõtte, valdkonna või eriala liidriteks saades muutuvad nad uues koduriigis mitte lihtsalt tööjõuks, vaid otsesõnu majanduse ja tööturu edendajateks. Kukepoks üliõpilase Bolti või Wolti toidukullerina töötamise teemal tähendab samal ajal vaidlust sisserännanute integratsiooniks lisavõimaluse andmise või äravõtmise üle.

Tegelikult on vaidlus rändtööjõu üle jõudnud samasse peenhäälestuse sängi, kus sumbus mõnegi majandusteema arutus paar valitsust tagasi.

Küsimus on ju selles, millist koormust meie majandus (hooldajate näitel ka sotsiaalsfäär) välja kannatab. Tööjõu kapitaliga asendamiseks vajaliku kulu, teenindaja asemele roboti konstrueerimiseks vajaliku nuti ja muus sellises mõttes.

Järjest paisuvast tegevusalade loendist, kust pooleteisekuuse tegutsemispausi järel kostavad järjest nõudlikumad rahapalved, paistab manööverdusruum ahtake.

Kui aga rääkida integratsioonist, siis on põhiküsimus mitte ukrainlaste elamisubade arv või ajaline pikkus, vaid hoopis see, kas meie suurim avalik süsteem – koolivõrk – jääb veel kauaks jagatuks kahe kultuuriruumi vahel. Või muutub tervikuks, eraldajast ühendajaks!

Seotud lood
06.05.2020 08.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto