Kuidas katkuepideemiad on maailma mõjutanud

Musta surma sümboliks kujunes Charles de Lorme'i välja arendatu katkuarst dr. Schnabel, tõlkes dr. Nokk. FOTO: Wikimedia Commons

Elvise ja David Bowie sünnipäeval, aasta alguses olin Helsingis Eesti kultuuri fännidele esinemas, ja ostsin endale poolkogemata ajaloolise-bioloogilise-arstiteadusliku põnevusraamatu nimega «Katk». See on peamiselt inimkonna üleskirjutatud ajaloo kolme pandeemia, katkupuhangu lähivaatlus. Kusjuures, jah, et materjalina on kasutatud ka DNA-uuringuid, siis nt ei arutleta väga pikalt, kas Must Surm oli ikkagi katkubakter. Analüüsid näitavad, et oli küll.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Elame neljanda suure (talletatud) pandeemia ajal, esimesed kolm olid siis: Justinianuse katkupandeemia aastast 542 kuni 8. sajandini; Must Surm, mis Sitsiilias randus 1348 ja möllas siis kuni 18. sajandini, sai sõja ja näljahäda alaliseseks kaaslaseks (sellest ajast ütleme aevastades: «terviseks») ning 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi hakul n.ö Uues Maailmas, kuhu koloniaalriigid selle põhimõtteliselt sisse vedasid (nii et peale orjaturu, rõugete ja katku polegi neil palju, mille eest meid – kui 19. sajandil orjapidamise all kannatanud eestlased tahavad sääl «meie»hulgas üldse olla – tänada).

Mingis mõttes algasid säält ühiskonna struktuuri muutused: tööjõud jäi Musta Surma ajal üha vähemaks, seega kasvas raha võim tasapisi üle religioossest ja päritavast võimust (see võttis sajandeid). See oli ka suurejoonelise ja tänini kestva antisemitismi algus: et juudi usukombed nõudsid neilt puhtust, põdesid nad hiirte-rottide-kirpude-täide vahendusel levivat katku palju vähem, ja neid hakati süüdistama nõidumises ning mürgitamises. Massiliselt välja saatma või lausa tapma.

06.05.2020 08.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto