Sisukord
Arter
Postimees
09.05.2020
Eesti Arstist eesliinitöötaja eriline emadepäev: ma näen üle pika aja oma lapsi! Haigla juhi ja arstide tüli hakkavad lahendama nõukogu liikmed Eesti lühiuudised Tehnikaülikoolile valitakse rektorit (1) Video ⟩ Vägikaikavedu tõi vanalinna odrapõllu (2) Hobikanapidaja sõdib nutika rebasega (3) Majandus Riigilt laenu saava Tallinki kvartalikahjum ei olnud väga hull (3) Jäätisevalmistajast rahvusvaheliseks kalatootjaks (1) Välismaa Eestlastel on ELi välisteenistuses rohkem kohti, kui nad kvoodiga saaksid Tšehhi saatkond kindlustab end rünnakute vastu AJA PEEGEL. Stalin muutis esimese võidulipu heiskaja naerualuseks (2) Arvamus Kohtuniku jõuline lahkumisetendus (4) Üks haigus teise järel (1) Hea sõnumi tooja Trumpi musta töö tegijad (3) Mikko Lagerspetz: riskiühiskond pöörab pilgu enda poole Juhtkiri: kallistusteta emadepäev (1) Marti Aavik: iga päev maksab (1) Sport Eesti korvpalli hall kardinal, keda hinnatakse piiri taga rohkem kui kodumaal Spordi lühiuudised Autospordi liit: silmakirjalik on rääkida, et rallit ei tohiks korraldada Karl Juhkami kolumn: sport on meelelahutus, nagu ka e-sport (2) Merendus Pärnu Vallikääru Talvesadam läheb uuele rentnikule Merenduse lühiuudised AK Kuidas hügieeniline riik «läänelikkuse» põhitunnuseks sai (1) Õigusteadlane: ettevaatusühiskond ohutusreeglite rägastikus Mikko Lagerspetz: riskiühiskond pöörab pilgu enda poole Mihkel Kunnus: Eestimaa, su mehemeel on kiirel allakäiguteel (9) Lauri Vahtre: aga võib-olla olemegi unikaalsed? (38) Vladimir Juškin: võiduudu kudumine (8) EKI keelekool: heal emal mitu nime Digikultuur. Kuidas muusika pilve kolis Epner Gert Raudsepast ⟩ Võitlus iseendaga Gerda Märtens tegi oma teoses jääkarust kliimapagulase Mis meist saab? Uueks loodud mõrvamüsteerium Aja auk. Virtuoos NÄDALA PLAAT: Aasta džässmuusiku esimene ühemeheplaat Lineaarne ja tsükliline aeg Juurikas: eriolukorra päevik jätkub Arter Teadlane Aigar Vaigu: koroonakriisil tuleb teine laine. Ja kolmaski. (33) «Meil on jäänud ära kõik abituuriumi rõõmud!» (3) Õppetund, kuidas teenida kriisi ajal viie päevaga pool miljonit eurot (5) Priit Pullerits: Kolm pauku karmilt kirja – aitäh, suurepärane! (10) Angerjaga on kööga. Päris kööga (2) Margus Mikomäe elusad järelehüüded Lihtne ja lopsakas koogiglamuur - proovi kindlasti! 300 hobujõudu meelelahutust. Sõiduproov Volkswagen T-Roc R-iga (1) Kuus kõige kõvemat moehitti kevadeks Meelelahutus Koomiks Sudoku

Margus Mikomäe elusad järelehüüded

6 min lugemist
Pärast intervjuud käime koos Margus Mikomäega ta maakodu lähedal asuva Raikküla mõisavalitsejate von Keyserlingide perekonnakalmistul, kust rüüstajad on viinud ristid ja aia ning perekonnaliikmete viimset puhkekohta tähistav tekst hauakivil on vaid aimatav. "Nii kaobki maailma hiilgus," märgib kirjamees. FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Ajakirjanik ja teatrikriitik Margus Mikomägi on aegade jooksul eri väljaannetes avaldatud järelehüüetest ja mõjukate lahkunute mälestuseks kirjutatud tekstidest kokku pannud «Surnute raamatu», mis hoolimata kõhedast kõlast äratab ellu helgemad mõtted lahkunud suurkujudest.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sõites Raplamaale Mikomäe maakodusse, meeles eelmisel õhtul «Surnute raamatust» loetud tekstid, mõtlen, et järelehüüe lahkunule ei pea olema sugugi imal ja silmakirjalik. See võib olla kaugelt enam kui formaalne ja puine nekroloog. «Surnute raamat» sobib tegelikult päris kenasti samasse ritta, kus on ees Voldemar Panso kirjutatud «Portreed minus ja minu ümber» ja ka Heinz Valgu mitte väga ammu avaldatud «Poisid! Viige mind siiski jaoskonda!». Sest tekstid selles on tundliku sulega kirjutatud väikesed portreed autorile ja küllap paljudele teistelegi olulistest inimestest. Ja ajast, milles nad elasid.

Niisiis, istume Mikomäe maamaja hoovis mõnusaks istumiskohaks sätitud kuuris, uksed kevade poole pärani lahti, ning räägime asjast. Et miks ta eri väljaannetes ilmunud järelehüüded ja mõtisklused ikkagi kaante vahele kogus ja raamatuna avaldas?

«See on suurejooneline jutt, mis ma nüüd räägin, aga ilmselt olen kantud vaimust, et midagi ajakirjanduses ilmunust peab kauemaks alles jääma. Ma ei kirjuta ju üksnes järelehüüdeid ega kirjuta ka kõiki tekste mõttega, et vaat see on nüüd igavikuline ja jääv… Aga samas, miski mu sees ei lase kirjutada lugu lihtsalt loo enda pärast. Pean tunnistama, et ei ole ma ka selgeks õppinud näiteks raha pärast kirjutamist. Ei oska ega saa. Nii on ka needsamad järelehüüded pigem portreed – lühikesed, isiklikud ja emotsionaalselt läbitunnetatud portreed. Raamatus pole ühtegi inimest, keda ma poleks mingit pidi teadnud või tundnud. Tõsi, nende seas on mõned, keda arvasin tundvat loomingu kaudu, ja see looming on mind puudutanud. Vaata, vananemise valu ja vananemise võlu on paraku see, et inimesed sinu ümbert kaovad…»

08.05.2020 11.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto