K, 18.05.2022

Priit Pullerits: Kolm pauku karmilt kirja – aitäh, suurepärane!

Priit Pullerits
Priit Pullerits: Kolm pauku karmilt kirja – aitäh, suurepärane!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 10
Õnnetustest, mis meid elus tabavad, ei tohi sattuda masendusse, tõdeb Priit Pullerits kohas, kus ta kukkus paar aastat tagasi Tartu rattarallil.
Õnnetustest, mis meid elus tabavad, ei tohi sattuda masendusse, tõdeb Priit Pullerits kohas, kus ta kukkus paar aastat tagasi Tartu rattarallil. Foto: Kristjan Teedema

Valusad matsud lemmikharrastusega vaba aega veetes õpetasid, et elus juhtuvat ei tohi võtta siunates ja kirudes, vaid tuleb võtta hoopis teistmoodi, rõõmuga. See õppetund käib ka selle kohta, mis moodi suhtuda koroonakriisi ebameeldivatesse tagajärgedesse.

Paar nädalat suletud elu ja ennäe, juba oledki roostes.

Arusaamine, et oled roostes, tuli valusalt. Hea, et hinge seest ei viinud.

Eelmisel nädalalõpul läksin end Emajõe kallasrajale tuulutama. Tuul tõesti puhus, ja mitte vähe. Sõrmed hakkasid külmetama. Kitsas ja käänuline rada, mil rattaga veeresin, raputas. Sellise sõidu pealt kindaid kätte ei tõmba. Sirgem lõik tuli terasest, veidi rohkem kui meetrilaiusel sillal. Nüüd kähku sõrmikud sõrme!

Järsku kaldus ratas vasakule. Vastupandamatult kaldus. Ju oli tasakaalu hoidmise oskus läinud suletud nädalatega rooste. Lendasin rindkerega silla käsipuule. Uuuhh... Hinge lõi peaaegu kinni. Toibusin mitu pikka sekundit. Ajasin end kõverast sirgeks. Katsusin südame alt roideid. Valusad. Aga tundus, et vist terved.

Mehed ju ei nuta. Seega, edasi. Ihaste metsa alla oli hiljuti rajatud tehniline maastikurattarada. Sõitsin seal ettevaatlikult, ei tahtnud ju rindkerele uuesti haiget teha. Üks lõik oli laiem, seal sai lõpuks vändata kiiremini. Kui järsku haaras teele paindunud raag juhtrauast ja kaksas selle risti. Ju oli ohtude tajumise oskus läinud suletud nädalatega rooste. Maandusin vasaku küljega mustale pinnasele. Õhtul avastasin, et osa puusa on värvunud siniseks.

Aga jalad ju liikusid. Niisiis, edasi. Kõige tehnilisemale lõigule, kus turritavad teravad ja libedad juurikad, kus tuleb puude vahel sõeluda tihedat slaalomit ning ukerdada üle rajale langenud tüvede. Kui ühtäkki takerdus ratas pehmel vetruval mullal mingi juurika taha ning heitis mind sadulast. Ju oli oma tegelike vilumuste hindamise oskus läinud suletud nädalatega samuti rooste. Prantsatasin paremale põlvele. See hakkas peagi kipitama. Kui koju jõudsin, nägin, et põlv oli kahest kohast marrastunud punaseks.

Halb päev, väga halb. Kõik, mis viltu läks, on selle neetud viiruse süü, siunasin omaette.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Merendus
Maailm
Arvamus
Sport
AK
Elustiil
Tagasi üles