Kuidas hügieeniline riik «läänelikkuse» põhitunnuseks sai

Kohustuslik koroonaviiruse vastu testimine võib näida küll karmi muutusena riigivõimu suurenemise suunas, kuid viimase 200 aasta jooksul on riigid pidevalt rahvatervise ja hügieeni nimel muskleid pingutanud. Pildil politsei kontrollpunkt Bangkokis. FOTO: Prawet Puengsawangphol/zumapress.com/scanpix

Rahvatervise ja epideemiate küsimused on riigivõimu ja üksikisiku vahekorda kujundanud juba 19. sajandist, viinud eri kontekstides väga erinevate tulemusteni. SARS-CoV2 oleks korrektne võrrelda mitte 20. sajandi keskpaiga, vaid selle algusega.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Me lasime ühe külmetuse pärast majanduse põhja!» Sellist silti kandvat protestijat märkasin ma möödunud reedel rattaga Los Angelese kesklinnas tiirutades. Ta ei olnud üksi. Enamikus California linnades olid möödunud nädalavahetusel meeleavaldused protestiks osariigis kehtivate rangete karantiinimeetmete vastu. Nende rahulolematuse allikat võiks sõnastada järgmiselt: miks võtavad riigid ühe nakkushaiguse allasurumise nimel miljarditelt inimestelt õiguse tööl käia, restoranis istuda, sõpradega kokku saada, lapsi kooli saata, suruvad neile pähe maske ja ninna vatitikke?

Ülekaalukas osa inimesi nii USAs kui ka Eestis toetab oma riigis kehtivaid eriolukorra meetmeid. Ent ka meetmeid toetavad inimesed võivad olla põhjendatult jahmunud. Enamik meist ei ole harjunud, et riik põhiõigusi sellisel määral piirab. Eriolukorra meetmed tunduvad pretsedenditud: 1957. ja 1968. aasta gripiepideemiad ei toonud ju kaasa ülemaailmset hädapiduri tõmbamist. Kas riigid – või hoopiski valijad – on ehk muutunud tundlikumaks?

Lühike vastus on: ei. Asjaolu, et saja aasta jooksul pole inimkond sääraseid karantiinimeetmeid näinud, näitab suuresti, et võitlus nakkushaiguste vastu ja nüüdisaegsete rahvatervisepoliitikate rakendamine on olnud erakordselt edukas. Sedavõrd, et 19. sajandi lõpust saadik on ühiskondliku hügieeni hoidmisest saanud üks modernse, «lääneliku» riigi põhitunnuseid.

Mõistmaks, kui suure edusammuga on kahe sajandi jooksul hakkama saadud, piisab sellest, kui võrrelda põhilisi surmapõhjuseid Eestis tänapäeval ja 20. sajandi alguses. 1925. aastal suri iga viies eestimaalane mõnda nakkushaigusesse (tõenäoliselt tuberkuloosi) – ja seda ajal, kui mitmed ohtlikud nakkushaigused, nagu rõuged, koolera ja kõhutüüfus, olid sisuliselt juba välja juuritud.

Varasema ajaloo kohta on keeruline võrreldavaid andmeid leida, sest nii andmekogumine kui ka meditsiiniline klassifitseerimine olid 19. sajandil hoopis teistsugused kui praegu, aga meditsiiniajaloolased on näidanud, et pea pooled surmapõhjustest võisid toona olla seotud nakkushaigustega.

Tänapäeval surevad inimesed tõenäoliselt vähki või südame-veresoonkonna haigustesse. Nakkushaigused ei paista Eesti ametlikus statistikas peaaegu silma: ca 15 000 surmajuhust aastas põhjustavad need enamasti vaid paarsada.

Selle nn epidemioloogilise ülemineku põhjuste üle on vaieldud palju. Osalt on asi kindlasti lihtsalt eurooplaste elukvaliteedi tõusus. Parema toitumusega inimesed, kes ei pea hommikust õhtuni tööd rügama ja teistega ninapidi koos elama, nakatuvad väiksema tõenäosusega ja nende immuunsüsteem saab haigustest tõenäolisemalt jagu.

08.05.2020 11.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto