12. märtsi õhtul tulnud teade eriolukorra kehtestamisest tõi tööellu kiired ja ootamatud pöörded. Kui alles jaanuaris räägiti sellest, et töötaja on suur väärtus, kelle nimel tuleb pingutada, muutuda, muuta ja arvestada ka tema huvidega, siis justkui üleöö kukkusime töösuhetes kohati 1990ndatesse tagasi.
Tööturul avanesid seepeale Ameerika mäed. Tööinspektsiooni infotelefon hakkas huugama 13. märtsi hommikul, kõnede arv tipp-päevadel tavapärasega võrreldes seitsmekordistus. Ka praegu on nende arv suur ning on arvata, et mai ja juuni ei tule rahulikumad. Tööinspektsiooni pöördumiste põhjal joonistuvad välja tipud ja põhjad. Viimasest leiame kontaktmajanduse ehk toitlustuse ja majutuse, mis ei suuda inimestele enam tööd pakkuda. Tekkinud on juba ka n-ö kadunud ettevõtjad, kes lihtsalt ei tee midagi – ei anna tööd, ei maksa töötasu, isegi ei lõpeta töölepinguid. Nad justkui ootavad ja loodavad, et äkki keegi teine nende eest lõpetab ettevõtte tegevuse. Või veelgi hullem – tegutsevad, aga vales suunas, nõudes näiteks inimeselt töötukassa makstud töötasu hüvitist osaliselt tagasi.
/nginx/o/2020/05/10/13094280t1hdaf8.jpg)
