Õunamähkuri (Cydia pomonella) röövikut ehk nn õunaussi teavad kõik. Ta jõuab maitsva õunani esimesena ja rikub selle, ussitanud õunad varisevad ja lähevad mädanema. Õunamähkur kahjustab ka teiste roosõieliste vilju. Kui tagasihoidliku pruunikashalli ööliblika tiivad on koos, ei pane teda puutüvel tähelegi. Üks emane liblikas jõuab aga lehtedele ja viljadele muneda 40 kuni 220 muna, üks röövik võib kahjustada kolme-nelja õuna.
Tüütust kahjurist on raske lahti saada. Aegade jooksul on teda suurtes istandustes tõrjutud nt arseenipreparaatidega, hiljem kurikuulsa DDTga, siis püretroididega, kuid õunamähkur vastas neile ikka ruttu välja kujuneva resistentsusega.
Uurisin Eesti Maaülikooli kauaselt teadlaselt Luule Metspalult, kuidas õunamähkurit mahedate võtetega tõrjuda.
Õunamähkuri meile saabumise aja kohta pole midagi teada. Ilmselt tuli ta siia koos õunapuudega. Ta on olnud läbi aegade meie silmapaistvaim õunakahjur, sest juba enam kui saja aasta vanustes kirjandusallikates on see kahjur alati häbipinki seatud.
Õunamähkuri liblikad on valdavalt üsna viletsad lendajad, kes liiguvad enamasti vaid ühe aia piires. Ometi on leitud, et nende hulgas on alati ka selliseid tublisid isendeid, kes on võimelised isegi kuni 10 km raadiuses liikuma. Sageli toimub see tuule toel. Nii et vältida on teda raske. Iseasi, kui uus õunaaed rajada kohta, kus ümberringi laiub hektarite viisi mets. Siis on kohalejõudmine küll küsimärgi all.
Teada ei ole ühtegi päris õunamähkurikindlat õuna- ega pirnisorti. Siiski, meil kahjustab õunamähkur rohkem suvisorte. Eriti on löögi all vana tuntud sort ‘Valge klaarõun’, järgnevad sügissordid ja kõige vähem on kahjustatud talisordid. Kuna see kahjur annab meie tingimustes vaid ühe põlvkonna, siis suure tõenäosusega on ta arengutsükkel kõige paremini sünkroonis varaste sortidega, hilistele sortide ajaks on neid vähe. Teiseks on talisortidel tavaliselt kõvem koor ning „ussi hammas ei hakka peale”. Sama lugu on pirnidega, löögi all on pehmemad suvisordid.
