Sisukord
Arvamus
Postimees
14.05.2020
Eesti VIDEO JA GALERII ⟩ Lootusrikas hetk. Avanemise õnnestumise võti on 2+2-reegel (2) Hädaseadus jõudis presidendi lauale Eesti lühiuudised Elva vallas hukkus tulistamises inimene Uuring: veebis kogetakse üha rohkem seksuaalset väärkohtlemist (2) Lähiajal algab taas tõukerataste rentimine Majandus Riigi tulude prognoosimine logiseb (7) Majanduse lühiuudised Töötukassa pani ette ka juunis palka hüvitada Välismaa EL soovitab avada piirid ühesuguste vahel (3) Venemaa saatis USA-le süttivaid hingamisaparaate (11) Välismaa lühiuudised AJA PEEGEL ⟩ Varssavi pakti eesmärk jäi asjaosalistele ühenduse hääbumiseni selgusetuks (8) Arvamus Henri Zeigo: katkiste hingede aeg Joakim Helenius: lääne uus tõusmine (9) Ilmar Tomusk: eestikeelne nimi on ilus nimi (4) Mihkel Mutt: pandeemia heleroheline unistus (8) Andres Sutt: eelarvedistsipliin – hinne kaks (12) Kultuur Daniele Monticelli: eesti kultuur on olemuslikult tõlkeline Üks pilet unistuste maale, palun! Sport Spordi lühiuudised Ott Tänak ja tema rivaalid võivad Keenias rajale naasta (1) Intervjuu ⟩ Karl Robert Saluri jättis tippspordi lõplikult ning rajab USA-s uut karjääri Koroonaviiruse teine laine on vältimatu, kuid kas suured spordiliigad üldse hoolivad sellest? (1) Tallinn Lähiajal algab taas tõukerataste rentimine Reis Eritrea pealinn Asmara – avanema hakkav Aafrika modernismi pärl Reisi lühiuudised Maa Elu Biojäätmete konteiner või komposter on peagi kõigile kohustuslik (4) Nädala mõte: õpime lugema ja aru saama (1) Koroonaviirus ajas turismitalu perenaise palgatööle Uus mood: laps saab sünnipäevakingiks tibu (6) Järjekord talukana munadele venib mitme nädalani Maja renoveerimine on sama kulukas kui uue ehitamine Kogemus: vana maja taastamisel tuleb arvestada suurte kuludega Ilmajutt: vikerkaar vihjab tulevasele ilmale Hekk võib peale varju ka terviseturgutust anda Õunapuu õitsemisajal pange üles õunamähkuri feromoonpüünised Kriis käivitas Kalamatsil tootearenduse Tartu Ettevõtjad: esimesest šokist saime üle, kuid tulevik on tume Riin Kõiv: Vanemuise tänava jalgrataste «kiirteest» (2) Politsei võttis Neemiskülas mehe tapmise pärast kinni kaksikvennad Tartu lühiuudised Uuring: Tartu koolide õpilased söövad liiga vähe puu- ja köögivilju Lühidalt Pühajärve maalimine kujunes Johannes Uiga elutööks Ilmus uurimus mäletamise poeetikast Meelelahutus Koomiks Sudoku

Riin Kõiv: Vanemuise tänava jalgrataste «kiirteest»

5 min lugemist
Riin Kõiv FOTO: Autofoto

Sellest, et sügisel valminud Vanemuise tänava lõik tragikoomilisel kombel mitmest küljest laguneb, on juba kirjutatud. Siinses keskendun rattaradadele, mille otstarbekuses ma ei ole veendunud.

Sõidan jalgrattaga kogu aeg ja igal pool: päeval, ööl, mäel, lagedal, maal, linnas, lumes, vihmas. Jalgratas on mu igapäevane liiklemis- ja vahel ka töövahend mitte ainult Eesti linnades ja maanteedel, vaid on olnud seda ka palju suuremates ja rattavaenulikumates metropolides. Olen vilunud ja andunud jalgrattur.

Muu hulgas sõidan tihti mööda Vanemuise tänavat, kuhu märtsi lõpus ilmusid taas kopad ja töömehed. Jätkub eelmisel kevadel alanud tänava ümberehitamine, mille ametlik eesmärk «jalg- ja jalgrattaliikluse eelisarendamine». See äratas kodanikukiheluse, mis vindunud alates sellest, kui valmis teejupp Vaksali ja Pepleri tänava vahel.

Seni jagasin Vanemuise tänavat sõbralikult autodega. Nüüd on rattasõiduks nähtud ette rattarajad – poolteist meetrit kummalgi pool teed. Rattaradasid eraldavad sõiduteest asfalti kaevatud graniitplokkidest ääriskivid. Samad graniitäärised eraldavad rattarada kõnniteest. Lisaks on kõnnitee ja rattarea vahele nn täringukividest ehk umbes kaheksasentimeetrise küljepikkusega kuubikutest laotud ilu- ja eraldusriba.

Selle ümberehituse eesmärk eelisarendada jalgrattaliiklust on suurepärane. Arvan minagi, et Tartu on argiseks rattaga liiklemiseks just piisavalt pisike ja tasane. Linna ülesanne on tagada, et õigustust igapäevaseks autotamiseks leiaks võimalikult vähe. Küll aga kahtlen, mil määral ja kuivõrd mõistlike vahenditega täidavad kiiduväärset rattaliikluse edendamise eesmärki Vanemuise tänava vastsed rattarajatised. Rekonstrueeritud Vanemuise tänaval on lõike, kus rattaga sõites valin võimaluse korral ohutuse, mugavuse ja kiiruse mõttes endiselt sõidutee.

Nagu iga rattasõitja teab, pole hirmsamat kui sõita piki parkivate autode rodu, millest mõne uksed võivad iga hetk su nina all lahti karata.

Alustan üldisest. Kui otstarbekas üleüldse oli ehitada just nimelt Vanemuise tänavale kapitaalsed rattarajad?

Erinevates tänavaoludes võivad rattaliikluse edendamiseks sobida erinevad vahendid. Variante on mitu. Üks on nn segaliiklusega tee: tänav või tee, millel ei ole jalgratturitele reserveeritud eraldi osa tänava või tee ristlõikest, kuid millel on mugav ja turvaline rattasõit tagatud näiteks autode sõidukiiruse alandamisega, autode suunamisega suurematele magistraalidele vmt.

See mudel sobib hästi suhteliselt hõreda ja aeglase autoliiklusega tänavale. Teine variant ongi seesama rattarada, mille kasuks otsustati Vanemuise tänaval. Rattarada on tarvilik pigem teedel, kus autoliiklus tihe ning autode ja rataste sõidukiiruse erinevus suurem. Vanemuise tänaval see nii ei ole. Suurem hulk autoga läbisõidulisi kasutab paralleelset Riia tänavat. Piirkiirus oli ehitustööeelsel ajal ja on ka nüüd pea kogu ulatuses 30 km/h. Sellises olukorras olnuks kõige sobilikum kuulutada see tänav segaliiklusega teeks, vastav märk teeserva püsti panna ja teekattele maalida, langetada piirkiirust veel viie kilomeetri võrra tunnis ja tehtud.

Kulutamata jäänud raha saanuks kasutada seal, kus selle järele tegelik janu: näiteks ehitada Riia tänavale kogu ulatuses kiire ja ohutu rattarada, remontida rattaliikluseks sobilike väiksemate tänavate kate jalgrattale (ja ehk isegi rulluisule!) mõnusaks või luua korralik viitade ja märgiste süsteem, et linlane leiaks eksisteerivas rattasõbralikus tänavavõrgustikus kiireima ja ohutuima tee kaugematest piirkondadest kesklinna.

Just need ettevõtmised meelitaksid ratta selga praegused autokasutajad. Tsiteerides üht tuttavat ratturit: «Eestis on teada reegel, et rattatee ehitatakse sinna, kuhu seda on mugav ehitada, ja mitte sinna, kus seda päriselt vaja on.»

Nüüd valminu enda juurde. Rekonstrueeritud Vanemuise tänav oma iluribade, kivisillutise ja rattatee graniidist ääristega on esteetilise ambitsiooniga. Ilus linnaruum on kahtlemata väärtus, millesse tasub investeerida.

Samas jalgratturina leian, et kõnealusel juhul on vähemalt osa selle ilu hinnaks see, et uued liiklusolud on kohati ebamugavamad ja ohtlikumad, kui nad olid enne ja oleksid mõne muu valiku puhul. Põhjuseid on mitu.

Rattarida sõiduteest eraldavad graniitplokkidest äärekivid on mõeldud olema sõiduteega samas tasapinnas.

Tegelikult on nad mõne millimeetri kuni kolme sentimeetri võrra teest kõrgemad. Kõrguste erinevust suurendab see, et graniitplokkide lähistel on asfaltkate kohati murenenud, tulemuseks kahe-kolme sentimeetri laiused ümbritsevast sügavamad sooned. See on halb, sest kui libamisi rattarajalt sõiduteele sõita, on oht, et vastu kõrgemat äärist minnes kaotab rattur tasakaalu.

Tõsi, kuiva ja sooja ilmaga seda tõenäoliselt ei juhtu (käisin katsetamas), aga kiirel liikumisel ja eriti libedaga on sõidusuunaga paralleelsed kõrgendikud oht. Juba pelgalt tajutud oht vähendab liiklemise mugavust ja ratturi sõidukindlust. Liiatigi pimedas, lörtsis ja vihmas ei pruugi tasapindade erinevusi nähagi olla.

Kui sügistalviste märgadega harjumuspäraselt Vaksali tänavalt vasakule Vanemuisesse pöörasin, vältisin instinktiivselt pöördel tollele graniidiribale sattumist. Mõni ehk mõtleb: miks üldse rattarajalt välja tükkida, rattatee selleks ju on, et rattur sellel sõidaks ega kooserdaks autoteel!

Vanemuise tänava ratta­rajal sõitval ratturil on oht pihta saada paremas teeservas parkivate autode ustega. FOTO: Riin Kõiv

Jah. Aga vahel satub teele takistus ja siis lihtsalt on tarvis sõiduteele põigata. Vanemuises, eriti suunaga all-linna, on seda tarvidust. Näiteks mitmelgi pool jääb rattaraja ja kõnnitee vahele pikk autode parkimise ala, mis on koroonavabadel aegadel argipäeviti tihedalt täis pargitud. Parkivad autod on rattareale lähedal, kaugeltki mitte minimaalselt 0,75 meetri kaugusel, nagu näeb ette transpordiametijuhend. Parkijate sõidud üle rattaraja on sagedad. Sealsamas on Masingu kool ja lasteaed. Autoomanikud pisiperega kohmitsevad ümber auto, avavad autode uksed ja … blokeerivad rattatee. Põigata pole mujale kui sõiduteele – üle adrenaliinipotentsiaaliga graniitäärise.

Nagu iga rattasõitja teab, pole hirmsamat kui sõita piki parkivate autode rodu, millest mõne uksed võivad iga hetk su nina all lahti karata. Ja nagu iga rattaraja ehitaja teab, on liikluskorraldus, mille puhul rattatee jookseb külg külje kõrval parkivate autodega, õigustatud üksnes muude variantide puudumise korral.

Aga oletame, et Vanemuises muid variante tõesti polnud. Sellisel juhul võinuks vähemalt lõikudel, kus ratturi sõidusuunas ääristavad teed parkivad autod, ohutuse huvides rattarajast loobuda. Miks? Sest rattaraja märgistus annab autojuhtidele signaali «rattur püsib kenasti rattateel» ja lõdvendab nii juhi tähelepanu. See on ohtlik sõnum olukorras, kus rattur on tegelikult sunnitud sageli sõiduteele põikama.

Ja siis need täringukividest iluribad. Ilu on üürike. Õige pea pärast istutamist hakkasid ulakad täringukivid oma pesadest välja ja otse rattareale kargama. Vanemuise rattarajal peab rattur kohati jagama tähelepanu paremalt avanevate autouste, autodest väljujate, vasakult lähedalt mööduvate autode, nelja sentimeetri sügavuste kanalisatsioonikaevukraatrite, ärakaranud täringukivide ja graniitäärise vahel. Kannatavad nii sõidukiirus, -mugavus kui ka -ohutus.

Nii pidasin ajakirjanik Fred Püssi augustikuist hinnangut, et «Tartu Vanemuise tänav muutub jalgrataste «kiirteeks»» esimese hooga irooniaks, mida see polnud. Õnneks Vanemuise mäe laskuvale suunale rattarada pole planeeritud. Sellel lõigul liiguvad ratturid mitte aeglasemalt kui autod, 30 km/h või enam, ja sellisel kiirusel muutuksid ülal kirjeldatud asjaolud juba surmaohtudeks.

Tsiteerides üht tuttavat ratturit: «Eestis on teada reegel, et rattatee ehitatakse sinna, kuhu seda on mugav ehitada, ja mitte sinna, kus seda päriselt vaja on.»

Mõni võib küsida: on siis vaja nii kiiresti sõita?

On. 60 protsenti rattaga linnas liiklemise mõttest on see, et jõuaks kiiresti punktist A punkti B. Alles siis tõrjub rattaliiklus autoliikluse, kui ajakulu enam auto kasuks ei räägi. Mõistlik kiirus jalgrattaga linnas liigeldes on 15–30 km/h ja selle arvestusega peaksid olema ehitatud (või ehitamata jäetud) ka rattarajad.

Vahel siis mõtisklen: eeldusel, et rattarada oli siiski tarvilik, kas äkki olnuks mõistlikum värvida ratta- ja autoteed eraldama lihtsalt valge joon, nagu on näiteks Vaksali tänaval. Hele joon väldib kõiki ülal kirjeldatud puudusi. Sel on ka kolm boonust: erinevalt hallist graniidis on valge joon autojuhtidele hästi nähtav, ka öösel; vastavalt vajadusele saab hoopsalt ümber joonida ja valge joon on odav.

Lõdvestusringi korras lühike mõtisklus vastrenoveeritud Ülikooli tänava kohta. Pikka aega oli raekoja ja Barclay pargi vahel teelõik suunal raekoda-Barclay rattaga läbimatu. Märk lubas, aga tegelikkuses sõitma ei mahtunud. Rõõmustasin, kui see lõik viimaks käsile võeti.

Uues lahenduses suunati ratturid jalakäijatega jagatud laiale teeosale. Tänav on kena, aga valus. Iga umbes kümne meetri järel jooksevad põiki üle tee kivisse tahutud vihmaveerennid, just nii laiad ja sügavad, et neist läbi sõites saada korraliku potsatuse osaliseks. Valusaid randmete põrutusi ja ratta lõhkumist aitab vältida põikamine sõiduteele...

Seotud lood
13.05.2020 15.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto