Kaur Maran: ise teeme teise laine

  • Inimesed on muutunud hooletuks 2 + 2 reegli järgimisel
  • Piirangute kadumise järel hakkab nakkuvuskordaja tõusma
  • Iga piirangu kaotamisega peaks kaasnema seda võimaldav lisaabinõu
Kaur Maran FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Alates esimestest piirangute leevendamise teadetest paistab poelettide vahel ja mujal avalikus ruumis liikudes, nagu oleksid inimesed võtnud pähe, et nüüd ongi kõik, viirus ongi otsustavalt seljatatud. Kes ei desinfitseeri sisenedes käsi, kes tuleb ostlema kogu perega, kes kallistab rõõmsalt vastu tulevaid tuttavaid.

Piirangute leevendamine on muidugi tore, igati tervitatav ja majanduse seisukohast kahtlemata hädavajalik. Küll aga paistab mulle, et suure suve tulekuga kipuvad inimesed unustama: «uued» vabadused ei tähenda, et viirus kuhugi kadunud oleks. Jah, iga päevaga lisandub (praegu!) vaid üksikuid uusi diagnoose ja kurikuulus nakkuvuskordaja R0 on piirangute tingimustes hoitud alla ühe, aga selge see, et avanemistega hakkab see uuesti tõusma.

Seejuures tekitab nõutust peaministri sedastus riigikogu infotunnis, et ta «on nõus, et teine laine tuleb», küsimus on ainult, millal. Seda olevat raske ennustada. Kõige olulisem näib aga ununevat.

Nagu ütles Postimehe ja teaduste akadeemia nõukojas haiguse kulgu modelleeriv TTÜ professor Jaan Kalda: ajakirjanduses meil ja mujal räägitakse muudkui sellest, kas teine laine tuleb, kas ta tuleb pigem tsunami või rahuliku lainetusena jne. Samas näib, et keegi ei teadvusta endale, et selle laine tulek ja kuju ei ole mitte loodusseadus, vaid otseselt meie endi käitumise tulemus. «Kui laseme kõik päris lahti, siis tuleb selline tsunami, et vähe ei ole,» tõdes Kalda.

PÄEVA KOMM

Loomulikult loodan, et olen vaid katastroofiusku Filifjonka ja asi ei ole üldse nii hull, aga poes silma jäänud käitumise põhjal kardan, et teine laine ei lase ennast kaua oodata. 

32

Tundub, et inimesed ei ole aru saanud, et piirangute leevenedes langeb nende õlule veelgi suurem vastutus selle eest, et haiguse uus plahvatuslik levik ära hoitaks. Ja see ei tähenda vaid turvalise distantsi hoidmist ja käte pesemist, vaid ka oma käitumise mitmekülgset läbimõtlemist. Loomulikult loodan, et olen vaid katastroofiusku Filifjonka ja asi ei ole üldse nii hull, aga poes silma jäänud käitumise põhjal kardan, et teine laine ei lase ennast kaua oodata. Pärast ajutist vabaks saamist end suvel taas koju kookonisse tõmmata paistab aga eriti morn väljavaade.

Nagu on toonitanud mitu eksperti, ei peakski me tegelikult rääkima eriolukorrast väljumise, vaid pigem haigusega koos elamise strateegiast, kus iga piirangu kaotamisega kaasneks mõni seda võimaldav lisaabinõu. Kui see tähendab, et inimesed pääsevad rohkem liikuma ja majandus elavneb, ilma et me seejuures epideemiat uuesti valla päästaksime, võib see olla näiteks väikest näokatmist väärt. Tegu ei ole sotsiaalse normi kujundamise, vaid ajutise meetmega – ühel hetkel saab seegi epideemia ja kriis läbi. Argument «ma ei viitsi» või «maski kandmine on tobe» on siinkohal lihtsalt vastutustundetu jonn. Ja maskid on siin vaid üks näide.

Sisuliselt ei ole meil hetkest, kui hakkame taas avanenud avalikus ruumis ringi liikuma, enam kellelegi teisele näpuga näidata, kui meie vanaemad ja vanaisad või emad ja isad kinnistesse intensiivravipalatitesse saadetakse. Vabadus rohkem liikuda tähendab vastutust epideemia ohjeldamise eest.

14.05.2020 16.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto