Eestis arvatakse tihti, et välismaal on kõik kõige parem, tõdeb viimased kolm aastat Rootsi Perearstide Seltsi esimehena tegutsenud Marina Tuutma. «Võib-olla seepärast ongi Eestis õpivõime suurem ja uued tuuled kiiremini vastu võetud,» pakub ta.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Katkend Arteri suurest intervjuust

Kuidas te üldse Rootsi sattusite?

Ega Eestis ka kõik asjad väga hästi olnud. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses oli põhiline mure see, et enamik maa perearste töötas üksinda. Sul polnud isegi sotsiaalset kaitset, kas saad puhkuse välja võtta või ei saa. Sul oli peale pandud kohustus, et tervisekeskus peab lahti olema teatud tunnid. Aga kõigil on õigus puhata, olla ise haige või olla haige lapsega kodus, ja kui sul polnud võtta kedagi, kes asendab, tähendas see kogu aeg võitlust. Tundsin, et olin läbipõlemise äärel. Seepärast võib-olla tuligi tahtmine vaadata, kuidas mujal asi töötab, ja õppida.

Mu esialgne plaan oli, et tulen ainult aastaks ja siis lähen tagasi ning töötan perearstina Eestis edasi. Aga ühtemoodi sa mõtled, kuid teistmoodi tuleb elus välja. Kui lähed ära lastega ja nad on kooliealised, ei saa teha nii, et rebid neid ühest kohast teise ja istutad ümber nagu lilli. Lilled ei pruugi uues kohas kasvama minna ja täpselt samamoodi on lastega. Vanem poiss lõpetas põhikooli ja läks edasi gümnaasiumi ning soovis, et lõpetab ka gümnaasiumi Rootsis, sest edasi-tagasi kooli vahetamine pole lihtne. Siis, kolme aasta pärast, jõudis noorem poiss gümnaasiumi astumise lävele ja otsustasime, et jääme veel kolmeks aastaks Rootsi.

Mida pojad nüüd teevad?

Vanem õpib Lundis arvutikommunikatsiooni inseneriks, noorem lõpetas Tartu Ülikoolis arstiteaduskonna ja on Karlstadi keskhaiglas uroloogia residentuuris.

Tartu-suurune Karlstad on linn, kust minu teada käisid sealse haigla esindajad 1990ndatel korduvalt Eestis, et meie arste värvata, korraldasid neile isegi rootsi keele õpet. On Karlstadis jätkuvalt palju Eesti arste?

Neid on igal pool. Kõik Rootsi läänid ja linnade tervishoiuasutused käisid 1990ndatel mujalt arste toomas, kõigepealt Poolast ja siis ka teistest Euroopa riikidest. Meil töötab arste veel Hollandist, Saksamaalt, Kreekast, Süüriast, Hispaaniast. Arstide puuduse üks põhjuseid on see, et paljud arstid, eriti perearstid, töötavad osalise koormusega.

Kuidas te suhtute sellesse, et rikkad riigid, nagu Rootsi, meelitavad vaesematest riikidest, nagu Eesti, ära arste, keda meil on endalgi hädasti vaja ja keda oleme oma raha eest oma riigi ja rahva jaoks koolitanud?

Selge see, et õige see ei ole. Mulle on ka tehtud ettepanekuid, kui olen tulnud Eestisse arstide päevadele, et aitaksin neid ära rääkida. Olen öelnud, et mina sellega kaasa ei lähe.

1990ndate lõpus olid ilmselt Rootsi palgad need, mis kallutasid osa inimesi siia tulema. Aga teine asi on ka professionaalsed töötingimused, mis mõjutavad kõige rohkem. Kui arstil ei ole võimalik oma erialaseid teadmisi kasutada, kui ta tunneb, et ei suuda süsteemiga enam võidelda, siis ta lähebki mujale.

Kõigile arstidele tuleb kasuks töötada kuskil mujal. Ka Rootsi arstid peaksid seda tegema rohkem. Esiteks paneb see sind proovile ja teiseks on igas riigis alati, mida õppida. Rootsis esineb vahel ka nn kodupimedust ja mõtlemist, et meid on kümme miljonit ja me oleme igas mõttes hästi head. Eestis arvatakse jälle tihti, et välismaal on kõik kõige parem. Võib-olla seepärast ongi Eestis õpivõime suurem ja uued tuuled kiiremini vastu võetud. Rootsis, vastupidi, ei olda alati uutele asjadele nii vastuvõtlikud.