Kas neoliberialism on pelgalt ahnuse ratsionaalne põhjendamise meetod?

Hasso Krull. FOTO: Margus Ansu

Hasso Krulli esseekogumik «Imelihtne tulevik», mis ilmus «Vabamõtlejate» seerias, koosneb kolmest osast. Esimeses (alapealkirjaga «Monokkel») on pikemad ja akadeemilisemat laadi esseed, teises («Binokkel») lühemad ja pigem ajakirjanduslikud arvamuslood ning kolmandas («Pumpernikkel») on Krulli vestlus raamatu toimetaja Leo Luksiga.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuigi raamat sisaldab 40 esseed, intervjuud ja mõtisklust aastatest 1995–2019, siis on mõned ideed, mis on läbivad ja mille juurde tuleb Krull ikka ja jälle tagasi. Esimene neist on triksteri mõiste, millega Krull tähistab ürgolendit, kes on ambivalentne loojafiguur, kes kujundab maailma ilma seda ise kavatsemata. Selle kuju abil saab seletada ning mõtestada suurt hulka maailma ja selle nähtusi. Kuna aga mütoloogia mulle endale suurt huvi ei paku, siis pigem tahaksin rääkida kahest teisest peateemast: neoliberalismi kriitikast ning loodusvaradest mõtlemisest, mis on Krulli jaoks omavahel tihedalt seotud.

Kuigi Krull puudutab mitmeid poliitika(filosoofia)sse puutuvaid teemasid (anarhism, demokraatia, kommunism), siis tema jaoks on üks olulisemaid seisukohti, et neoliberalism on «ahnuse ratsionaalne põhjendamise meetod» (lk 70). Krull leiab, et Eestis valitseb neoliberaalne moraal, «mille järgi vabadus on raha ja inimese tegevusele annab moraalse õigustuse majanduskasv» (lk 96) ning et «inimkonna tulevik ei seisne majanduse piiramatus kasvus. Ellujäämine sõltub hoopis sellest, kas tulevased põlvkonnad suudavad selle tontliku illusiooni kukutada» (lk 136).

Selline lõputule kasvule suunatud mõtlemine viib meid kolmanda läbiva teemani: kuidas inimene kohtleb loodust ja eelkõige kuidas mõeldakse loodusressurssidest. Need on justkui tasuta antud ja lõputult kestev varu, kuigi neist tuleks mõelda kui kapitalist, millega tuleb hoolikalt ringi käia, et seda jätkuks ka tulevikuks.

Krull kirjutab, et «odava tööjõu kõrval on kapitalism kogu aeg kasutanud «odavat loodust», mis õigupoolest tekitabki kasvu illusiooni. Odav loodus on aga see, mis majanduskasvukäigus kahaneb või hävib» (lk 79). Ning annab selle valguses hävitava hinnangu: «tavaliselt on Eestimaa rüüstamises süüdistatud igasuguseid võõrvõime, aga see, mida teevad eestlased ise, on ometi enneolematu» (lk 96), viidates sellele, et metsa mõõdetakse tihumeetrites ja mitte selles kui vana või ilus see on.

15.05.2020 18.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto