Aimar Altosaar: rahvastikukasvu võimalustest

Aimar Altosaar FOTO: Eero Vabamägi

Rahva vananemine on kindlasti rõõmus sõnum, sest näitab meditsiini ja arstiabikorralduse kõrget arengutaset ning iga inimelu suurt väärtustamist ühiskonnas. Eesti keskmine oodatav eluiga sünnimomendil oli 2018. aastal 78,37 aastat (meestel 73,86 ja naistel 82,44 aastat), ning see kasvab jätkuvalt. Vanemate inimeste osakaalu suurenemist on hinnatud ka murevõtmes, sest see viitaks nagu nooremate põlvkondade väiksusele ja rahva elujõu vähenemisele.

Arvamus, et meie loomulik loomulik iive kasvab sedavõrd, et tagab pikemas perspektiivis eestlaste arvukuse hoidmise või isegi kasvu, pole ühegi mõõdetava rahvastikunäitaja järgi põhjendatud. Eestis on laste ja perede toetamiseks tehtud palju rohkem kui enamikus riikides, koduse ema palk ja kolmandast lapsest alates suurenev lapsetoetus on meetmed, mis on aidanud tõsta summaarse sündimuskordaja (elussündide arv naise kohta tema eluea jooksul) 1,67ni, ning võime loota, et see kasvab veel mõnevõrra. Euroopa arenenud riikides peetakse reaalseks sündimuskordaja kasvu 1,80ni, mille lähedale võib Eesti ka praeguste tendentside jätkudes jõuda.

Loomulik rahvastikutaaste piir on rahvastikuteadlaste andmetel keskmiselt 2,1 last iga naise kohta. Sellise taseme saavutamist ükski prognoos ette ei näe.

Ka välismaalt naasvate eestlaste vood ei ole lõputud ning me võime ikkagi seista silmitsi rahvastiku kahanemisega.

14

Eesti on juba viis aastat positiivse rändesaldoga riik. Veelgi rõõmustavam on see, et ka eestlasi tuleb rohkem tagasi, kui lahkub, ning valitsuse ülesanne on neid sidustada ja hoida meiega. Kuid ka välismaalt naasvate eestlaste vood ei ole lõputud ning me võime ikkagi seista silmitsi rahvastiku kahanemisega.

Rahvastikutaaste ja vähemalt mõõduka kasvu võimalused seisnevad ettenähtavas tulevikus vaid väljarännet ja negatiivset iivet ületavas sisserändes. Rändeteema käsitlemine on alati äärmiselt emotsiooniderikas, kuid meil pole sellest pääsu, kui tahame vastutustundlikult rääkida eesti rahva tulevikust. Tuleb vastata küsimustele, keda me ootame, kuidas me kohtleme neid, kes soovivad oma elu Eestiga siduda, kas pakume head lõimimiskeskkonda või eraldame nad müüridega. Meie majandus ei saa niipeagi hakkama ajutise või hooajalise tööjõu kasutamiseta – kuidas me seda korraldame, et oleksid kaitstud nii kõigi alaliste elanike kui ka võõrtööliste õigused?

Rahvarännule täielikku pidurit peale tõmmata pole võimalik. Kui seda püüaksime, võime ilma jääda noortest, kes ei soovi end siduda suletud ühiskonnaga. Avatud meelelaadi ja majandusega riik aga vajab inimeste liikumiseks läbipaistvaid reegleid ning rahvas kindlustunnet, et kontrollimatu ja segaste reeglitega migratsioon ei ähvarda meie komberuumi, keelt ja kultuuri.

15.05.2020 18.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto