Mitu veebilehte on ette võtnud rahva harimise demagoogiavõtete vallas. Ringhäälingu lehel arendatakse meediataipu ning valitsuse kommunikatsioonibüroo on koostanud juhendi inforünnakutega toimetulekuks.
Silma hakkavad ka demagoogiavõtete nimetused. On pikki ja kirjeldavaid, nagu su väidete asemel rünnatakse sind ennast või tähelepanu juhitakse teemalt kõrvale, ja on lühikesi ja piltlikke, nagu libe nõlv (inglise slippery slope) või õlgmees (inglise straw man).
Libe nõlv tähendavat hoiatamist teoga näiliselt kaasneda võivate soovimatute tagajärgede eest. Eesti keeles on väljend libe tee, varem tähenduses ’eksimine ühiselu- või moraalinormide vastu’, praegu pigem kui ’kahtlane, riskantne, vaieldava õigsusega tegutsemisviis’. Kas libe tee kannaks välja ka demagoogiavõtte tähenduse?
Õlgmehe-nimelise võtte puhul naeruvääristatakse tegeliku väite asemel väljamõeldud väidet. Metafoori allikaks on äratundmine, et nii nagu õlgi täis topitud kuju on kergem ümber lükata kui tegelikku inimest, nii võib ka väljamõeldud või moonutatud väidet olla kergem kummutada kui tegelikku või tõest.
Demagoogiaradu pidi käies olen sattunud lugema ka punasest heeringast ja isegi suitsukalast.
Mis koht on õlgmehel aga eestlase maailmapildis? Rahvapärimusest on teada õle- või kaltsunukkude tegemise ning kandmise komme. Jõulude ajal sokutati teise pere ukse taha Tahma-Toomas, tuhkapäeval tuhkapoiss, Lääne-Eestis kanti metsa metsikut. Õlenukkudel oli mitmesuguseid nimetusi, kuid eesmärk oli laias laastus sama: koos nukuga loodeti viia ebaõnn oma õuelt ära. Tahma-Tooma ja tuhkapoisi puhul lisandus naeruvääristamine, kui nuku saajal ei läinud õnneks seda omakorda edasi sokutada.
Piltlik termin, nagu ka õlgmees on, põhineb võrdlusel. Tasuks siiski mõelda, kas suudame laenatud kujundit läbi näha, arvestades, et meie õlest mees on pigem ebaõnne ärakandja kui harjutusnukk. Miks mitte lasta samast tegelaste sarjast käiku hoopis üks tuttavam kuju – hernehirmutis. Soomekeelne Wikipediagi oletab, et õlgmehe väljend võib peale peksukoti viidata hernehirmutisele, mis oma välimusest hoolimata on täiesti ohutu. Ehk teisisõnu, asi pole see, mis ta pealtnäha paistab. Võiksime kaaluda ka kirjeldavamaid väljendeid, nagu sõnade väänamine või sõnade suhu panemine. Või hoopis asjalik väite äravahetamine, nagu ütleb venekeelne Wikipedia.
Demagoogiaradu pidi käies olen sattunud lugema ka punasest heeringast ja isegi suitsukalast. Jah, tõlkelaen ei kõlba mõnikord ikka üldse. Inglaste red herring on tõesti suitsuheeringas, kuid ta on ka puru silmapuistamine, küsimus, mille püstitamise eesmärk on tähelepanu tähtsamalt asjalt kõrvale juhtida. Seda õpetab juba Silveti sõnaraamat.
