Sisukord
Arvamus
Postimees
19.05.2020
Eesti Land lubab tehnikaülikoolile kauaoodatud stabiilsust (4) Kriis õpetas riigijuhtidele teadlasi tõsiselt võtma (3) Eesti lühiuudised Uss mättal ja teised JOKK-viisid metsa rüüstata (21) Kõmmari tapja mõisteti vangi (1) Majandus Intervjuu ⟩ Kaido Padar: koondasin end kõige raskemal hetkel Majanduse lühiuudised Ministri soovitud pikk lennupiirang vajab Euroopa Komisjoni luba (3) USA hiigelfond tõrjub T1 saneerimiskava (1) Välismaa Iisraeli uue valitsuse silmad püsivad Läänekalda annekteerimisel Välismaa lühiuudised Pandeemia võib jätta lünga terve põlvkonna haridusse (5) Arvamus Juhtkiri ⟩ Küll teeb küllale liiga Aivo Kangus: pensionikoguja kaotused (1) Jaan Männik: kriis muudab pikka plaani (7) Kalev Stoicescu: Hiina valikud pandeemia vallapääsu selgitamisel (2) Tarmo Pikner: koroonapealinn liideti Eestiga Teadlased: videoõppe tingimused tuleb kokku leppida Mihkel Kunnus: hanerasv ja kunsti hind (3) Kultuur Asenduskultuuri domineerimise aeg (1) Arvustus ⟩ Smilers pakkus võimaluse koos olla, kui koos olla ei saa Sisutühi tuututamine lauluväljakul (18) Sport Pohlak: me ei alusta liiga vara Eesti korvpalliliidu laual on põnevaid variante, kuidas klubihooajal mänge juurde saada Tervis Kriisi kiuste suveks vormi Tervise lühiuudised Tartu Muuseumites ja teaduskeskustes veel kõiki asju katsuda ei saa Piret Bristol: ongi uus 1992 Markus Meier: et tudeng saaks Pirogovi platsil vabalt olla (1) Sünnikodu tules kaotanud mehele jäid alles pere ja loomad Tartu lühiuudised Kesklinnas valvab korda rattapatrull Trenni pääsemise nimel käib tihe rebimine Direktoriks kandideerijad vaatavad Eesti kirjandusmuuseumi tulevikku (1) ARVUSTUS ⟩ Lapsed, kes kui vangis eland In memoriam Raine Loo Meelelahutus Koomiks Sudoku

Piret Bristol: ongi uus 1992

3 min lugemist
90ndad on tagasi. FOTO: Artur Kuus

Sarja siin- ja sealpool Emajõge 7. osa.

Sellise ilmaga tahaks päikese käes lesida, kõrs hammaste vahel, ja kui keegi küsiks, mis see elu mõte on, poleks vaja pikalt pead murda: elu mõte on igavesti päikese käes pikutada, tõusta ainult smuuti ja võileiva tegemiseks, ja kes teisiti arvab, on asjast valesti aru saanud. Ega siis asjata meenu ka eesti kirjandusest kohe fraasid, nagu «igavene suvi, lõppematu juuli, lilled, heinamaa ja päikesepaiste», kuigi tegelikkusest lakeerimata tuleks rääkida alalisest novembrist. Aga mai on mitu aastat järjest näidanud piisavat sooja, et mõni Lõuna-Eesti järv juba enne kalendrisuve ära proovida. Meie kliimas pikalt mõelda ei saa, muidu mõistad alles augustis esimeste öökülmadega, et uus võimalus päriselt elada tuleb aasta pärast.

Mõtlesin kõike seda enne, kui bussi hüppasin, et kodust sõita Tartu–Valga maanteele, Saariku peatuses maha minna ning üle vaadata mälestussammas Tartu tankitõrjekraavis hukatutele, mida viimati 30 aastat tagasi tudengina vaatamas käisin. Too 1990. aasta kevad oli tõesti soe, juba naistepäeval sai kampsuni väel välja.

Ühel varem ja teisel hiljem (kuid mõnel mitte kunagi) jõuab kätte aeg vaadata üle paigad, kus elu jooksul käidud, ja meenutada tookordset ennast. Eriti sobib see praeguse muutuste ajaga – selle juurde nagu särk püksi käib väike sisekaemus ja kes teab, ehk ka kerge disain oma sisekosmoses.

Monumentaali juures polnud muutunud muud, kui et laohooned ja linn on järjest lähemale nihkunud linnapiirist mõne kilomeetri kaugusel asuvale objektile. Õitsesid ülased ja järgmine buss viis mind teises suunas – suvituslinna Elvasse, kus uus purskkaev ja linnaväljak pakkusid nautlejatele rõõmu ja unine pärastlõuna loksus kiirustamata õhtusse.

Elva-lähedases metsas Vapramäel õitsesid samuti ülased. Sealt sõitsin bussiga Tartu bussijaama ning hoopis teise suunda, üle Emajõe Luunjasse, kus pikutasin roosa hobuse ausamba juures murul ja tegin elavneva liiklusega sadamale tiiru. Kapteni Kedri ehk Luunja toreda söögikoha terrassil istuti juba mõnekesi, roosiaias õitsesid margareetad ja mängis mõni laps vanaaegsel viisil tont teab mida.

Luunja bussipeatuses tundus, et seisan seal asjata: kedagi ega midagi tulemas ei ole, plaani ka ei paistnud. Paari minuti pärast vuras käänaku tagant siiski sinine armas maakonnaliini buss, sees mitu inimest võrreldes kuu tagasi kogetuga, kui tihti olin üks kahest sõitjast ja juht pidi mõnes peatuses aega parajaks tegema.

Sõitsin kogu selle aja maakonnaliinidega, sest muud bussid läksid ju lukku. Päris kurb oli näha Tartu bussijaamas pärastlõunal kell neli üht vanamemme, kes tahtis koju Viljandisse, kuhu ühtegi bussi enam minemas ei olnud. Võibolla oleks ta saanud sealsamas hüpata Põltsamaa tasuta bussile ja kuidagi läbi Suure-Jaani või Olustvere või mine teab mis koha samal päeval Viljandisse jõuda.

Bussijaamas vedelenud pealtnäha kontaktivõimetud nooredki, kes olid end nutitelefonile häälestanud, hakkasid abivalmilt uurima mutikese logistikat.

1992 oli aasta, kus suvel tuli viimaks Eesti kroon. Järsku olid poed kaupa täis, aga keegi midagi osta ei jaksanud. Krooni tulek poolitas ning ehk osal rahvast ka rikkus 1992. aasta selgelt ära. Vaesust oli palju. Samas oli oma raha tulek vääramatu. Tervest tookordsest majanduslik-poliitilisest muutusest vaevalt keegi kohe aru sai. Tulevik oli ebaselge ja kõik võimalik. Seda kõige võimalikkuse optimistlikku tunnetust oli õhus, kuigi teisalt – keskenduti ellujäämisele.

Inflatsioon enne krooni tulekut oli meeletu. Ka kirjandusmaailmas varisesid vanad struktuurid, kadusid nõukogudeaegne tsensuur ning kõik Venemaalt tulnud rahad (isegi paber, millele trükiti). Kirjastus Eesti Raamat – üks Eesti umbes viiest tollasest kirjastusest – laskis pooled töötajad lahti. Raamatud seisid trükijärjekorras. Enne kümme rubla maksnud köide maksis sada. Puudus kaanepapp, et Betti Alveri kogutud teoste teisele köitele kõvu kaasi panna. Literaat Tõnu Õnnepalu (kes polnud veel romaane, vaid paar luulekogu avaldanud) ennustas kultuurilehes lennukalt, et Nõukogude Eesti (ENSV) kirjandust ei loe enam kunagi keegi. Tulevane Eesti kaitseminister, noor Jüri Luik kirjutas Õnnepalu luulekogust arvustuse. Kultuuris valitses teatav kergemeelne, samas apokalüptiline ebamäärasus.

Kas 2020. aasta kriisieelse kirjanduse suhtes tehakse peatselt sama apokalüptilisi ennustusi ja pannakse kehtima radikaalseid, sellegipoolest ebapädevaid seisukohti? Kiusatus on suur! Aja muutuvat loomust näitab seegi, kui radikaalseks oletused muutuvad.

Arvamustest maailma muutumine ei olene. Elu läheb omasoodu. 1992. aasta autoriteetide arvamusi loeme praegu kui ajastu lugu. Mina loen eelmise sajandi teise poole eesti ilukirjandust aina suureneva huviga. Mitte ainult sellepärast, et kui laenata Juhan Viidingu sõnu, siis «igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik». Et aru saada praegusest, selleks peaks aru saama 1992. aastast. Sest näib, et päris konkreetselt olen nüüdki sattunud ühest korrast teise, ühte elulaadi vahetamas teise vastu. Ja ehk teised ka!

Seotud lood
18.05.2020 20.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto