Juhtkiri ⟩ Küll teeb küllale liiga

  • Majandusministri korraldus keelas osa lennuliine
  • Meede ei ole kuigi tõhus viirusohu vähendamiseks
  • Riiki sisenemise reeglid täidavad sama eesmärki paremini
Lennuliinide avamise ja sulgemise idee on ehe näide ametkondlikust ülepingutamisest. FOTO: ALBERT GEA/REUTERS

Itaalia teatas, et alates 3. juunist võivad turistid taas nende riiki külla tulla. Nii ahvatlev kui mõte puhkuse veetmisest Vahemere ääres ka ei tundu, pole selle teokstegemine siiski sama lihtne kui veel pool aastat tagasi. Rahvusvaheline reisimine sõltub peale selle, millised piirangud ja reeglid on riigid kehtestanud sisse-, välja- ja läbisõidule, nüüd ka sellest, milliseid liine tohivad lennufirmad avada.

Nii allkirjastas majandus- ja taristu­minister Taavi Aas 17. mail ­korralduse, millega keelati lennuliinid suure naka­tumisega riikidesse, nagu Ühendkuningriik, Rootsi, Belgia, Taani, ­Türgi, Valgevene ja Venemaa. Samas lubas pressiteade, et tõenäoliselt on võimalik lennata teistesse Balti riikidesse, Saksamaale, Poolasse, Norrasse ja Austriasse. Minister mainis, et lennuliinide avamiseks antakse lube vastavalt sellele, milline on sihtriigis koroonaga nakatumise olukord viimase kahe nädala jooksul. Kui see muutub, on võimalik reageerida kiiresti, kas siis liine avades või sulgedes.

Iseenesest on tegu väga üllatava initsiatiiviga, sest viimase kuu aja jooksul ei ole ükski Euroopa Liidu liikmesriik lennukeelde kehtestanud. Vastavalt Euroopa regulatsioonidele võib seda ühepoolselt teha vaid kuni kaheks nädalaks, mille järel peab nõusolekut küsima Euroopa Komisjonilt. Lennukeeld ei ole seega piirang, mis mõeldud kergekäeliselt kasutamiseks. Lisaks ei pruugi see olla ka kuigi efektiivne.

JUHTMÕTE

Lennuliinide avamise ja sulgemise idee on ehe näide ametkondlikust ülepingutamisest, mis aktiivse tegutsemise sildi all tekitab rohkem kahju kui kasu.

Pole ju saladus, et lennureisidel tuleb sageli arvestada ümberistumistega, mistõttu lennuliinid ei vahenda mitte üksnes inimeste liikumist kahe maa vahel, vaid väga sageli palju laiemalt. Näiteks kui Saksamaale lendamine on lubatud, sest seal on viiruse levik kontrolli all, siis tuleks ju arvestada, et sealt võib transiitlendudega tulla inimesi ka sellistest riikidest (Inglismaalt või mujalt), kuhu meie minister lennuliini avada ei luba.

Et transiitreisijate liikumist pole võimalik kontrollida, ei pruugi avatud liinid iseenesest olla ohutumad kui need, mida avada ei lubata. Samas saabujate eneseisolatsiooni reegel kehtib ju igal juhul.

Seega on küsitav, kas peale riiki sisenemise piirangute ja isolatsiooninõuete on vaja hakata ka lennuliiklust administratiivselt reguleerima, eriti pandeemia raugemise etapil. Pigem on lennuliinide avamise ja sulgemise idee ehe näide ametkondlikust ülepingutamisest, mis aktiivse tegutsemise sildi all tekitab rohkem kahju kui kasu.

Lennuliinidele toob see juurde ühe ja täiesti tarbetu lisariski, millega äritegevuses arvestada. Neil tuleb nagunii iga liini puhul arvestada juba riikide vahel kehtivate sisenemispiirangutega, nüüd siis veel ka peaaegu ennustamatu ja ootamatu ametnike sekkumisega.

Et riigid on nagunii kehtestanud selged piirangud riiki sisenemisele ja karantiinile, ei ole liinide avamise ja keelamisega lisapiirangute seadmine kindlasti proportsionaalne ei ohuga ega sellest loodetava kasuga. Mõistlik oleks jätta liinide avamine lennufirmade otsustada, lähtuvalt nende hinnangust sellele, kas liinil sihtpunktide vahel kehtivate sissesõidupiirangute kontekstis mõtet oleks.

18.05.2020 20.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto