Teadlased: videoõppe tingimused tuleb kokku leppida

Hariduslikeks erivajadusteks võib pidada ka tehnoloogiast ja kodusest keskkonnast tingitud õppimist piiravaid asjaolusid. FOTO: Margus Ansu

Hariduslikeks erivajadusteks võib lugeda tehnoloogiast ja kodukeskkonnast tingitud raskused ning nende lahendamiseks peab võimaluse leidma kool, kirjutavad TLÜ kasvatusteaduste instituudist Riin Seema, Janika Leoste ja Kadi Lukanenok.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Distantsõpe suurendab hariduslikku ebavõrdsust, vajab kiiret internetti ja sobilikku metoodikat, osutas Postimehe 8. mai juhtkiri «Hiigeleksperiment lastega üle ilma ja igas Eesti nurgas».

Soovime teemat edasi arendada ning kutsuda laiemale arutelule pea igaühte puudutava hariduseksperimendi üle, kus enamik asjaosalisi eneselegi ootamatult erivajadusega õppija rolli on sattunud. Nimelt peetakse kaasava hariduse puhul erivajadusega õppijaiks neid, kelle jaoks on õpikeskkonnas tarvis teha kohandusi. Seega võib hariduslikeks erivajadusteks pidada ka tehnoloogiast ja kodusest keskkonnast tingitud õppimist piiravad asjaolud: näiteks puudub lapse arvutis mikrofon ja kõlar või ei ole õpilasel vaikset ja sobilikku kohta, kus videotunnis aktiivselt osaleda.

Hariduslike erivajaduste ühe põhjusena nähakse ka madalat sotsiaal-majanduslikku olukorda peredes, kus lapsed kasvavad. Kaasaegne ja eriolukorras eriliselt tähtsaks saanud tehniline varustatus määrab paljuski õppeprotsessi kulu, tõhususe, kaasatuse ja seonduvad emotsioonid. Perede IKT- vahenditega varustatus on õppijad seadnud ja seab ka edaspidi väga erinevatesse ja kahjuks ebavõrdsetesse situatsioonidesse. Kui ühiskonnana oleme seni suhteliselt leigelt mööda vaadanud laste vaesusest ja vaesusriskis elavatest peredest, siis praegune olukord toob selle ebavõrdsuse halastamatu selgusega esile.

18.05.2020 20.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto