Hariduslikeks erivajadusteks võib lugeda tehnoloogiast ja kodukeskkonnast tingitud raskused ning nende lahendamiseks peab võimaluse leidma kool, kirjutavad TLÜ kasvatusteaduste instituudist Riin Seema, Janika Leoste ja Kadi Lukanenok.
Distantsõpe suurendab hariduslikku ebavõrdsust, vajab kiiret internetti ja sobilikku metoodikat, osutas Postimehe 8. mai juhtkiri «Hiigeleksperiment lastega üle ilma ja igas Eesti nurgas».
Soovime teemat edasi arendada ning kutsuda laiemale arutelule pea igaühte puudutava hariduseksperimendi üle, kus enamik asjaosalisi eneselegi ootamatult erivajadusega õppija rolli on sattunud. Nimelt peetakse kaasava hariduse puhul erivajadusega õppijaiks neid, kelle jaoks on õpikeskkonnas tarvis teha kohandusi. Seega võib hariduslikeks erivajadusteks pidada ka tehnoloogiast ja kodusest keskkonnast tingitud õppimist piiravad asjaolud: näiteks puudub lapse arvutis mikrofon ja kõlar või ei ole õpilasel vaikset ja sobilikku kohta, kus videotunnis aktiivselt osaleda.
