N, 6.10.2022

Rutiinist ja järjekindlusest inimeste kõrvaldamisel

Helen Pärk
, kriitik
Rutiinist ja järjekindlusest inimeste kõrvaldamisel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Johannes Kivipõld, «(Vaba)surm».
Johannes Kivipõld, «(Vaba)surm». Foto: Raamat

Johannes Kivipõllu krimidebüüt «(Vaba)surm» on psühholoogiline krimiromaan, mis paneb lugeja ebamugavust tundma. Juba romaani esimestest lehekülgedest alates on tegelikult teada, kes on kurjam.

Loo arenedes avaneb vastumeelsust tekitav mõrvari sisemaailm ja tema tegelikud ajendid ohvrite valikul. Lugeja peab olema hea närviga, sest nii mõnegi ohvri lugu on detailideni kirjeldatud ja väga õõvastav.

Noor politseiuurija Hugo Pormann peab toimunud enesetappe kummalisteks, lisaks leiab ta nende vahel väga väikese, kuid huvi tekitava seose. Miks kaks enesetapu sooritanud inimest on saanud vahetult enne endalt elu võtmist kellegi võõra käest kalli mobiiltelefoni? Kas nad ikka on teinud oma otsuse vabast tahtest?

Hoolimata prokuröri ja ülemuse vastuseisust otsustab Hugo asja omal käel uurida. Lõpuks on ta kindel, et tegutsemas on sarimõrvar, kes kuidagi suudab erineva vanuse, soo ja taustaga inimesed panna valima vabasurma. Ühel päeval teab uurija ka mõrvari nägu, nime, mis tööd ta teeb ning tema harjumusi: kindel päevakava, täpsed uinakud, suitsetab, töötab kodus.

Kuid kas Hugo suudab tõestada, et tegemist ikka on mõrvade ja mõrvariga? Kui palju on mõrvaril juba ohvreid? Kaks? Kolm? Veelgi enam? Kas uurija kolleegid ja ülemused võtavad teda lõpuks kuulda?

Märksõnad
Tagasi üles