Sisukord
AK
Tänane leht
23.05.2020
Eesti Distantsõpe tegi nõrgad veel nõrgemaks (25) Saaremaa surmakutsar sai süüdistuse mõrvas FOTO: Postimees on Maarja Külas populaarne (1) Tänasest saab laevaga Aegnale ja Naissaarele Eesti lühiuudised Keskerakond taastab kriisi toel oma kaotatud hiilgust (8) Kuidas ja kas tappa mutti (1) Majandus Kas börsiinvestorid on hulluks läinud? (5) Facebooki aktsia kerkis rekordkõrgele Suletud piirid maksab kinni kohalik hobimeresõitja (4) Merenduse lühiuudised Välismaa Baltlased himustavad lisaraha Rail Balticule (9) Peking tugevdab haaret Hongkongi ümber (2) USAs sündisid arstide sekkumiseta eostatud identsed nelikud Arvamus Juhtkiri: haridus algab kodust (5) Aleksei Lotman: üraskid metsa kallal (7) Must ratsu talitab ikka tasa ja targu Igast küljest haisev eelnõu Punaste piiride kaitsja 75 aastat Pipi Pikksukaga Sport Ville Arikese kolumn: Eesti jalgpalli uus normaalsus? Ehk kastist liiga väljas Spordi lühiuudised «Laval võid sa kõik ära petta, kuid looduses suudad petta ainult ennast.» Ülevaade ⟩ Spordiliigade lõpetamisel jäi kindel muster joonistamata Pilk minevikku ⟩ Mees, kes julges spordimaailmas esimesena kanda sinimustvalget Merendus Suletud piirid maksab kinni kohalik hobimeresõitja (4) Merenduse lühiuudised Tallinn Tänasest saab laevaga Aegnale ja Naissaarele AK Viin õpetab looma täiuslikku linna (14) Intervjuu: kuidas Helsingi kliima- ambitsioonist läbi imbus Jüri Engelbrecht: ühiskondade arengust pikemas perspektiivis (11) Julia Laffranque: kohtute kohus (2) Kristjan Järvan: Võõrtööjõu ülehinnatud väärtus (120) EKI keelekool: aasta looma nime saladus Digikultuur. Televisioon platvormide ajastul (2) Vikerkaar loeb. Sajanditagune rahuleping Kuidas arvustada feministlikku kirjandust? (10) Rutiinist ja järjekindlusest inimeste kõrvaldamisel 1980ndate metsikud amatöörfilmid: igal keedisel oma hallitus Nädala plaat: Seks, mälestused, keha- ja häälemängud Aja auk. Ian Curtis 40 Juurikas. Lollid looduskaitse alla (1) Juurikas. Kiri hooldekodust (1) Arter Edward Laane: « Mul on väga kurb, kui noored hakkavad kaebekirju kirjutama!» (6) Koroonakriis pigistas õpetajatest viimast (1) 76 päeva töövarjuna maailma ookeanidel Kolm kõige paremat karjäärivõimalust Eestis (1) Naabritele külla: matka Lätimaal, meeliskle Leedumaal Mis on vaese mehe spargel? Elu autoelamus. Sõiduproov kämperi ja kõigi mugavustega (1) VIDEO. Tiina Talumehe saltod vabas stiilis Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Sajanditagune rahuleping

4 min lugemist
1919. aasta Pariisi Rahukonverentsi kõigi suurte otsuste taga olnud «suur nelik»: David Lloyd George (Suurbritannia), Vittorio Emanuele Orlando (Itaalia), Georges Clemenceau (Prantsusmaa) ja Woodrow Wilson (Ameerika Ühendriigid). FOTO: Edward N. Jackson

Pean nentima, et lähenesin Margaret MacMillani «Rahutegijatele» teatava ärevusega. Esiteks, see raamat on 648 lehekülge pikk. Luba nii pikalt möödanikust kirjutada on Lev Tolstoil ja Jaan Krossil. Ajaloolastel, kel ilukirjanduslikke ambitsioone pole, tuleb see õigus välja teenida (olgu, teeme Fernand Braudelile siin erandi).

Teiseks, need 648 lehekülge kirjeldavad 1919. aasta Pariisi rahukonverentsi läbirääkimisi eeskätt tippdiplomaatia tasandil. Viimastel aastatel on sellest pöördelisest hetkest kirjutatud palju uusi käsitlusi, mis laiendavad mängulava Quai d’Orsay välisministeeriumist palju kaugemale.

Ajaloolased on vaadelnud töölisliikumiste rolli rahulepete sõlmimisel või siis seda, kuidas USA presidendi Woodrow Wilsoni 14 punkti mõjutasid antikoloniaalse rahvusluse arengut. Kes tahab teada rohkemat majandushoovuste ja rahulepete seotusest, võib lugeda Adam Tooze’i raamatut «Sula» («De­luge»), keda huvitab konverentsi mõju meditsiiniajaloole, pöördugu Iris Borowy teoste poole. Mida uut võib ühest «suurte meeste suurtest tegudest» jutustavast raamatust õppida, mida need laiahaardelisemad käsitlused pole tabanud?

Nii mõndagi. Kõigepealt tuletab MacMillan meelde, kui põhjalikult kujundas Pariisi rahukonverents ümber Euroopa ja Lähis-Ida. Alustagem kõige olulisemast: konverentsil ratifitseeriti uute Ida-Euroopa riikide loomine. See polnud toona sugugi mitte iseenesestmõistetav, veel vähem lihtne ülesanne. Wilsoni punktid kõnelesid küll piiride joonistamisest «rahvusliku kuuluvuse põhjal», ent kust leida seda näiteks Poola puhul?

Rzeczpospolitat polnud enam kui sajand eksisteerinud ja ka selle liitriigi eluajal oli tegemist ühe mitmekultuurilisema territooriumiga maailmas. Kas Vilnius, kunagise Rzeczpospolita üks keskusi, kus kõige sagedamini võis kuulda jidiši keelt, oli Poola linn? Või teistpidi, mida teha Ida-Saksamaa piirkondadega, mis polnud kunagi Rzeczpospolita osad olnud, ent kus elasid ühed valjuhäälsemad Poola rahvuslased? Ja mida teha Valgevene piirialadega, kus välisküsitlejat kohanud talupoeg võis tutvustada ennast kui «selle piirkonna katoliiklast»? Wilson kommenteeris Poola diplomaatide nõudmisi järgmiselt: «Palusin neid Poolat mulle defineerida nii, nagu nad seda ette kujutavad, ja nad esitasid mulle maakaardi, millel nad nõuavad poolt maakera.»

Samavõrd keeruline probleem oli sõja kaotanud Saksamaa ja Osmani impeeriumi asumaade tükeldamisega. Veel mõnikümmend aastat varem oleks lahendus olnud lihtne: võitjariigid oleks need piirkonnad lihtsalt annekteerinud ja oma kolooniateks kuulutanud. 1919. aastal, kui Ida-Euroopa rahvastele lubati iseseisvust, polnud Lähis-Idas ja Aafrikas niisama laamendamine mõeldav. Probleem oli eriti põletav Araabia poolsaarel ja Mesopotaamias, kus britid ja prantslased olid teatanud, et nende eesmärk sõjas oli «täielik ja lõplik türklaste poolt nii kaua rõhutud rahvaste emantsipeerimine ning rahvuslike valitsuste ja administratsiooni rajamine, kes saavad oma volitused kohalike elanike algatusest ja vabast valikust».

Sõja lõpus avastasid Euroopa suurvõimud, et nende sõnu kuulati – rahukonverentsile saabus ka araabia ülik Faisal, kes nõudis, et emantsipatsiooni­lubadus nüüd teoks tehtaks. Brittidel olid aga teised plaanid: nad soovisid ligipääsu Lähis-Ida naftamaardlatele ja juutidele kodumaad Palestiinas, prantsuse koloniaallobil käisid neelud aga Süüria-Liibanoni järele.

Koloniseerimine ei tulnud aga kõne alla, sestap tehti neist piirkondadest vastloodud Rahvasteliidu egiidi all toimivad mandaatterritooriumid, mille valitsemine anti ajutiselt… Suur­britannia ja Prantsusmaa vastutada. Faisalile jäeti «kahjutasuks» briti ülemvõimu vastu mässav Iraak. Nende jagelemiste tulemusel tekkinud vimma ja ebastabiilsust lahendab maailm tänapäevani.

Selliste geopoliitiliste muudatuste kohta on MacMillanil rohkem öelda kui Saksamaa küsimust käsitleva Versailles’ lepingu kohta, mille reparatsiooninõuetes on nähtud tõuget uue sõja kursile. MacMillan lükkab (ajaloolaste üsna üksmeelsele hinnangule tuginedes) selle väite ümber: Versailles oli küll võimas sümbol Saksamaa radikaalide jaoks, ent selles esitatud nõuded ei saanud Saksa majandust erakordselt õõnestada – suure osa reparatsioonidest jätsid liitlased lihtsalt sisse nõudmata. Lõpuks moodustab Saksamaa küsimus raamatu mahust vaid kaheksandiku. Tähtis on kogupilt.

Kas «Rahutegijatest» saab mingi uue seletuse, miks jõuti just ühtmoodi ja mitte teistmoodi järeldustele? MacMillan keskendub oma analüüsis põhiliste läbirääkijate, Ameerika presidendi Woodrow Wilsoni, prantsuse peaministri Georges Clemenceau ja Suurbritannia peaministri David Lloyd George’i karakteritele. Samavõrd suure psühholoogilise huviga vaatleb ta ka nende suhteid teiste rahvaste esindajatega. Ta kirjeldab, kuidas ülalmainitud Faisal kinkis Clemenceaule hobuseid, lootes prantslaste toetust Süüria iseseisvusele, rõhutab Wilsoni sõprust Poola pianisti Ignacy Paderewskiga, avab, kuidas Jan Smutsi Lõuna-Aafrika koloniaaltaust mõjutas Saksa Aafrika valduste ümberjagamist ja mandaatterritooriumite loomist.

Indiviidikeskset fookust toetab MacMillani jutustamis­oskus. Ta on suutnud arhiividest leida üüratu hulga rohkem või vähem tuntud vaimukusi, millega stiilimeistritest delegaadid üksteist kirjeldasid. «Ma leian ennast,» ütles Clemenceau Wilsonile ja Lloyd George’ile viidates, «ühelt poolt Jeesus Kristuse ja teiselt poolt Napoleon Bonaparte’i vahel.» T. E. Lawrence’it olla kirjeldatud kui meest, kellel oli «unikaalne anne tagurdada tähelepanu keskpunkti», Clemenceaud aga jällegi kui sõjakat aristokraati, kes «armastas Prantsusmaad, ent vihkas kõiki prantslasi».

Kõige huvitavamalt joonistub MacMillani esituses välja Woodrow Wilson, mees, kes peegeldab tema meelest ameeriklaste kalduvust jõuda usus omaenese erakordsusesse teatud juhmuseni, «kalduvusele pigem teistele rahvastele jutlusi pidada kui neid ära kuulata, samuti kalduvusele eeldada, et Ameerika motiivid on siirad, samal ajal kui teiste omad seda ei ole».

Samas oli ta ka realist, kelle jaoks moraalne õigus kippus pea eranditult kokku langema Ameerika Ühendriikide majanduslike ja strateegiliste huvidega, faktidest hoolimata. Nii õigustas ta USA sõdurite Mehhikosse saatmist riigipööraja Victoriano Huerta provokatsioonidega (mida ei olnud) ning väitis rahukonverentsil, et pole näinud liitlaste sõlmitud territooriume ümber jagavaid salakokkuleppeid (mida Briti välisminister Balfour oli talle 1917. aastal tutvustanud). Nii vaadates kannab Wilsoni templit kogu rahukonverents: idealistlikest printsiipidest kantud kompromisside ja jõuproovide jada, mis suurte läbikukkumiste kõrval tekitas raamistiku riikidevahelisele läbikäimisele, mis kuidagiviisi on püsinud tänaseni.

MacMillani rõhuasetus isikutele ja iseloomudele teeb «Rahutegijad» hästi loetavaks ja värvikirevaks, ent selle hind on rahulepete eneste käsitlemise süsteemsus. MacMillan juhindub ühelt poolt teemaplokkidest – Rahvasteliit, mandaadid, Saksamaa, Ida-Euroopa, Osmanid jne – ning teiselt poolt osalejate läbikäimisest konverentsil enesel. Seetõttu saavad mõned konverentsil tehtud pöördelise tähtsusega otsuste tagajärjed vaid lõigu või kahega markeeritud. Üha uuesti ja uuesti kuuleme möödaminnes, kuidas töölisklassi revolutsiooni ohtu kasutati läbirääkimistel ühe või teise poole argumentide tugevdamiseks.

Samavõrd suurt rolli mängisid ka koloniaalmaade vabastusliikumised, mitte ainult Lähis-Idas, vaid ka Indias, Egiptuses ja Iirimaal, ent kui töölisliikumistel oli Pariisi konverentsil kui mitte otseselt toetav, siis vähemalt nendega sümpatiseeriv liitlane Wilsoni näol, siis antikolonialistid avastasid kiiresti, et kõik kolm riigimeest olid vaadetelt eurotsentrilised imperialistid. Koloniaalmaailm jäi toona paika. Lugejani jõuavad need teemad vahest vaid põgusates «avalikku arvamust» kirjeldavates lõikudes või siis, kui neid juhtub esindama mõni eriti värvikas tegelane – nagu Faisal.

«Rahutegijad» on hea laiatarbeajalugu, millega koroonaajal aega viita. Mind ennast tõmbab praegu perioodide poole, kus «ajalugu kiireneb» ning mõne kuuga mängitakse ümber põhimõtted, mis aastakümneid on tundunud kivikõvana. Selle meeleolu annab «Rahutegijad» edasi hästi. Eestikeelne tõlge on ladus ja üksikud Eestiga seotud faktitäpsustused on toimetaja kenasti välja toonud.

Sedavõrd professionaalse töö taustal riivavad üksikud apsud silma: Suurbritannia kuulsa peaministri Disraeli eesnimi oli Benjamin, mitte Robert; pole selge, miks maaparteide Internatsionaal kirjutatakse ühtmoodi ja Kommunistlik internatsionaal teistmoodi jne. See kõik on aga norimine; loodame, et sama kvaliteediga ajalugu tõlgitakse eesti lugejale veel.

Margaret MacMillan

«Rahutegijad»

Tõlkinud Ants Pihlak

Postimees Kirjastus, 2020

648 lk

Margaret MacMillan, «Rahutegijad». FOTO: Raamat
Seotud lood
22.05.2020 25.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto