Kui personaalarvutitest sai kolmkümmend aastat tagasi laiatarbekaup, tuldi välja ideega luua õppetarkvara, mis muudaks lihast ja luust õpetaja üleliigseks. Nüüd, mitu korda võimsamate arvutite ja interneti ajal näitas kahekuuline ülemaailmne eksperiment, et traditsioonilist õpet on vara maha kanda.
Paljud lapsevanemad on mures, kas pealesunnitud distantsõpe on suutnud anda sama häid teadmisi kui tavaline koolis käimine. Kindlasti on see mure põhjendatud, sest kaugeltki mitte kõik õpilased ei suuda iseseisvalt oma aega struktureerida ja tööle keskenduda. Samuti ei olnud ega ole meie haridussüsteem valmis töötama kaugõppe vormis sama tõhusalt kui koolimajas. Üleminek oli äkiline, puudus metoodika ja suuresti ka e-õpikud.
Küll aga ei saa öelda, et see kogemus oli kasutu. Vaevalt et ilma pandeemiata oleks tekkinud võimalust sellises ulatuses proovida, kuidas mõjub traditsioonilise üldhariduskooli puudumine erinevas eas, erineva perekondliku tausta ja psühholoogiliste iseärasustega noorte teadmistele, arengule ja psühholoogilisele heaolule. Kindlasti on sellest kasu niihästi järgmiseks korraks valmistumisel kui ka haridussüsteemi arendamisele üldisemalt.
Tänases lehes on põhjalik ülevaade distantsõppe plussidest ja miinustest õpetajate, koolijuhtide ja haridusametnike viimase kahe kuu kogemuste põhjal. Positiivsena ilmnes, et on lapsi, kellele kodus õppimine sobibki paremini kui koolis käimine, vähemalt lühikest aega. See tähendab, et distantsõppele võib olla nõudlust ka väljaspool eriolukorda. Kindlasti saaks hästi välja arendatud distantsõppe süsteemist kasu hargmaised pered, kellele see oleks hea viis anda lastele eestikeelset haridust.
Üks tõsisemaid negatiivseid tähelepanekuid on see, et distantsõppes hakkas vahe õpilaste edasijõudmises kasvama. Need, kes suutsid kodu toel või omaenese tarkusest õppimisele keskenduda, said paremini hakkama kui need, kelle õpioskused nõrgad või kodune tugi puudus.
See on tõenäoliselt kõige tugevam argument traditsioonilise üldhariduskooli toetuseks: õppimisega korrastatud aeg, vahetu kontakt õpetaja ja kaaslastega ning isegi koolilõuna – kõik need vähendavad hariduslikku kihistumist ja aitavad edasi nõrgemaid. Lahendust, millega neid distantsõppe puhul korvata, praegu ei ole.
Kolmas tähtis järeldus on see, et distantsõppe puhul langeb lapsevanematele palju suurem vastutus kui traditsioonilise õppe korral. Tegelikult ongi ju kodu ülesanne kasvatada lapses töökust ja sihikindlust ning toetada teda õpingutes. Viimastel aastakümnetel on see vana tõde lihtsalt veidi meelest läinud, kui haridust on hakatud võtma kui teenust, mida õpetaja lapsevanematele pakub. Kaks kuud kestnud koduõpe on seda hoiakut loodetavasti muutnud, sest õpetaja ei saa distantsilt olla lapse eest samal moel vastutav kui tavaõppe puhul, kasvõi lihtsalt seetõttu, et laps ei ole tema hoole all.
Et epideemia järellaine ei ole välistatud, oleks tark teha möödunud kahest kuust järeldusi. Eeskätt tuleks mõelda sellele, kuidas tõhustada kodu ja kooli koostööd. Distantsõppe puhul on rollid suuresti muutunud ja metoodika peaks sellega kohanema. Senisest tähtsamaks muutub lapsevanemaharidus, et perekond tuleks laste õpioskuste kujundamisega paremini toime.
