Kui rääkisin oma roomlasest sõbrale, kuidas enne koroonaviirusest tingitud piiranguid ühes ilusas kesklinnarestoranis klaasi majaveini eest kümme eurot maksin, küsis ta, kas ma tõesti käisin õhtustamas Rooma ajaloolises keskuses. «Roomlased seal ei käi, see on ainult turistidele,» sõnas ta.
Maailmas leidub riike, kus selline hind veini eest on normaalne. Itaalias mitte – kesklinnast eemal kenades toidubaarides maksab klaas veini kolm kuni viis eurot.
Muidugi tuleb ette kõike. Mõned veini- ja toidubaarid (osteria’d ja trattoria’d) ajaloolises keskuses pakuvad taskukohasemaid hindu, aga džässkontsert ja õhtusöök näiteks kaunil Via Marguttal on mõeldud vaid eriliseks puhuks. Roomas maskeerutakse sellistel erijuhtudel turistideks. Kõike nauditakse täielikult ja kõik on perfektne. Seda hetkeni, mil saabub arve.
Hinnad on oludele vastavad. Poodide ja restoranide omanikud maksavad hingehinda, et saada oma kasutusse mõni ruutmeeter ühe või teise Itaalia linna ajaloolises keskuses. «Ma maksan 9500 eurot kuus ja 80 protsenti minu klientidest on välismaalased,» ütles Navona väljaku kõrval asuva toidubaari L’Orso 80 omanik Armando.
/nginx/o/2018/02/21/7608039t1h5632.jpg)