R, 9.12.2022

Erkki Bahovski: vana normaalsus

Erkki Bahovski
, kolumnist
Erkki Bahovski: vana normaalsus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Erkki Bahovski.
Erkki Bahovski. Foto: Mihkel Maripuu

Senised kogemused näitavad, et jutud uuest normaalsusest maailmapoliitikas võiks esialgu sinnapaika jätta, kirjutab kolumnist Erkki Bahovski.

Kas keegi mäletab veel, mis on Wikileaks? 2006. aastal asutatud multimeediaorganisatsioon on avaldanud miljoneid dokumente, mis paljastavad saladiplomaatia räpase olemuse. Nii kõlasidki Wikileaksi esimeste ja suurimate paljastuste taustal hõisked, et enam tagasipöördumist endise diplomaatia juurde ei ole ja et kõik on edaspidi avalik. Lõpp saladiplomaatiale ja sahkerdamisele suletud uste taga, paistis olevat uue koidiku loosung. Läbipaistvus olevat uus normaalsus, vähemalt nii meile entusiastid kinnitasid.

Ehkki Wikileaksi memod kindlasti kahjustasid mõne riigi mainet, ei ole Wikileaksi-järgne ajastu kuidagi läbipaistvamaks muutunud. Vast kõige räigem juhtum pärineb 2018. aastast, mil Saudi Araabia konsulaadis Istanbulis mõrvasid saudide julgeolekuteenistuste mehed saudi poliitkolumnisti Jamal Ahmad Khashoggi. Kummalisel kombel teame Khashoggi mõrvast tänu sellele, et Türgi luure kuulas Saudi Araabia konsulaati pealt; saudid olid küll sooritanud konsulaadis regulaarse «puhastuse», aga polnud kõiki seadmed avastanud. Pealtkuulamine konsulaadis andis küll teatud «läbipaistvuse», kuid juba asjaolu, et konsulaati kuulati pealt ja seal toimus mõrv, ei viita just läbipaistvale uuele normaalsusele.

See kõik viib mõtted sellele, et koroonakriisi valguses uuest normaalsusest rääkijad võivad olla veidi üleinnustunud. Üksikisiku tasemel võibolla küll, aga rahvusvahelises poliitikas on uus normaalsus väga visa tekkima. Tegelikkuses pole palju muutunud see, mida kirjutas Thukydides üle 2500 aasta tagasi oma «Peloponnesose sõjas». On nõrku ja tugevaid riike ja kui mingi riik muutub liiga tugevaks, hakkavad nõrgemad selle riigi vastu koonduma, seda isegi juhul, kui formaalselt ollakse selle tugeva riigi liitlane.

Uue normaalsuse jutlustajad ei tunne tavaliselt ajalugu. Võrreldakse praegust olukorda ajaga mõnikümmend või isegi kümme aastat tagasi ega suudeta näha, et üldised tunnused rahvusvahelise poliitika kohta kehtivad aastatuhandeid.

Uue normaalsuse jutlustajad ei tunne tavaliselt ajalugu. Võrreldakse praegust olukorda ajaga mõnikümmend või isegi kümme aastat tagasi ega suudeta näha, et üldised tunnused rahvusvahelise poliitika kohta kehtivad aastatuhandeid. Vahepeal on olnud ka muid pandeemiaid, nagu näiteks katk ja Hispaania gripp.

Tõsi, on ka solidaarsuse märke. Euroopa Liit paistab olevat esialgsest kangestusest üle saanud ja liikmesriigid on asunud omavahel koostööd tegema. Kuid maailmas pole lood kiita: USA ähvardab lõpetada üldse Maailma Terviseorganisatsiooni rahastamise, sest too olla liiga Hiina-meelne, ÜRO Julgeolekunõukogu ei suuda vastu võtta resolutsiooni koroonaviiruse kohta.

Terve mõistus – talupojamõistus, kui soovite – ütleb, et koroonaviirusega võitlemiseks võiksid riigid teha rohkem omavahel koostööd ja sõjakirve maha matta. Üldse oleks tore maailm, kus poleks sõdu. Aga rahvusvahelised suhted pole utoopia ja koroonakriis võib vastupidi loogikale just süvendada riikidevahelisi vastuolusid.

Eelnev jutt ei tähenda patsifistide halvustamist. Mõni neist võib ju olla kasulik idioot, aga paljud usuvad paremasse maailma tõsimeeli ja on ka tõsi, et ilma nende tööta võib maailm olla praegusega võrreldes veelgi hullem paik. Usutavasti soovib ka enamik diplomaate rahumeelseid lahendusi, sest kui hakkavad kõnelema relvad, kaob diplomaatia.

Lihtsalt keegi pole suutnud välja mõelda lollikindlat mehhanismi, kuidas maailma riigid väldiksid sõdu ja saladiplomaatiat ega vaataks üksteise peale kahtlustava pilguga. Koroonakriis seda kõike ei kaota, nii et jutud uuest normaalsusest maailmapoliitikas võiks esialgu sinnapaika jätta.

Märksõnad
Tagasi üles