Uno Ainsoo: ületootmine maasikapõldudel

Maasikate korjamine spetsiaalselt lavatsilt. FOTO: Arvo Meeks

Olid iseseisvuse taastumise algusaastad. Maal hakati talusid taastama ja uusi looma. Sõbralikest Rootsist ja Soomest saabus humanitaarabina kasutatud põllutööriistu, mida jagas uustalunikele toonane taluliit.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Et metsaga olid asjad lahtised, tuli keskenduda põllumajandusele. Maa sai haritud, midagi tuli sinna külvata-istutada. Talud olid väikesed, põldude kokkuostmist veel polnud. Viie või kümne hektari peal teravilja kasvatamiseks kombaini osta polnud mõistlik. Ühel hetkel läks lahti maasikabuum. Taluliidu juures oli ajutrusti ka natuke ja see pani maasikakasvatuse käima. Hangiti taimed, organiseeriti kokkuost ja realiseerimine. Kuigi kokkuostuhind oli üpris alandav, aitas see saagist siiski lahti saada ja natuke plussigi jääda. Pinnad, kus talunikud maasikaid kasvatasid, jäid paari hektari juurde. Korjati see oma pere ja ümbruskonna rahvaga. Maasikas tõi väikesele talule kena lisaraha. Nii hakkasid ärisoonega talunikud mõtlema suuremalt, maasikapinda suurendati hoogsalt. Väikestel pindadel kasvatajad kadusid lõpuks hoopis.

Suurpõllumajandus on ühest küljest ju tore, kui vaadata hästiharitud põlde ja voogavaid viljavälju. Viljaväljadel teevad aga töö ära masinad. Kas suurtootmine on ka maasikakasvatuses otstarbekas meie tingimustes, kus tehnika tippsaavutuseks on praegu lavatsitega traktorid, inimesed kõhuli peal? Inimesi aga saagikoristuse ajaks, mil iga tund on oluline, nende jaoks ei jätku.

26.05.2020 28.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto