R, 9.12.2022

Kuidas mõjutab tehnoloogia inimeste enesetaju?

Arvustus
Katrin Kivimaa
, kunstiteadlane
Kuidas mõjutab tehnoloogia inimeste enesetaju?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ando Keskküla. «Finiš», 1979. Õli, lõuend. Tartu Kunstimuuseum.
Ando Keskküla. «Finiš», 1979. Õli, lõuend. Tartu Kunstimuuseum. Foto: Repro
  • Ando Keskküla kui kunstiuuendaja
  • Teoreetik ja administraator
  • Tehnodeelia praktikas

Kumu uue näituse «Tehnodeelia ja tegelikkus» fookus on püüd esile tuua kunstifilosoofilisi probleeme, mis iseloomustasid Ando Keskküla tegevust nii kunstniku kui ka teoreetikuna.

Eriolukorra järel uksed avanud Kumu kunstimuuseumi suviseks hittnäituseks kujuneb kindlasti Ando Keskküla (1950–2008) suur retrospektiivnäitus «Tehnodeelia ja tegelikkus», mis jääb avatuks 13. septembrini.

 

«Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus»

Kumu kunstimuuseumis 13. septembrini

Kuraator Anders Härm

Näitusel osalevad lisaks Ignar Fjuk, Jüri Okas, Avo Paistik, Urmas Pedanik, Kaljo Põllu, Ludmilla Siim, Andres Tolts, Heinz Valk, Ülo Õun jt

Pikka aega Tallinna Kunstihoone ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kuraatoriprogrammi kujundanud Anders Härm on retrospektiivi üles ehitanud kronoloogiliste peatükkidena, mis annavad vaatajale detailse ülevaate Keskküla loomeetappidest, jätmata tähelepanuta laiemat kunstisituatsiooni, milles kunstnik töötas. Kunsti mõistmisele ühiskondliku ja (vähemalt osalt) kollektiivse tegevusena aitab kaasa teiste häälte kohalolu näitusel – kaasautoritena või konteksti loojatena teleintervjuude kaudu. Mina liikusin läbi näituseruumi kui ühe inimese mõttemaailma ja möödaniku kunsti ajalookoridoride, aga see pole ainus võimalus. Seda, mil viisil teos siin ja praegu meid kõnetab, saab iga vaataja isiklikult nii-öelda läbi katsuda – olgu siis maalide distantseeritud ja ebaisikulise ruumi ebaõdusust tajudes või läbi interaktiivse installatsioonikunsti kaasava efekti.

Ando Kesk­küla «Õhtu», 1975. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum.
Ando Kesk­küla «Õhtu», 1975. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Repro

Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (nüüd EKA) tööstuskunstniku hariduse saanud Ando Keskküla on kirjutatud Eesti kunstiajalukku 1960ndate-1970ndate kunstiuuendajana. Koos Leonhard Lapini, Andres Toltsi jt kaasmõtlejatega rajati 1969. aastal popkunsti sõpruskond-rühmitus SOUP ’69, mille nimi viitas Warholi teosele Campbelli supipurkidest. Keskküla varaste maalide kõrval ilmneb tollasele eesti uuendusmeelsele kunstile iseloomulik popkunsti-vaimustus Kumus eksponeeritud joonisfilmides «Lugu Jänesepojast» (1975) ja «Jänes» (1976), mille visuaalse poole autor on Rein Tammik. Keskküla tegevus joonisfilmide režissöörina ei ole laiemalt tuntud, aga neist on mh kirjutanud kunstiteadlane Andreas Trossek. Tegemist on eksperimentaalsete joonisfilmidega, mille nõukogude filmibürokraatia imekombel vastu võttis. Ulmelise stsenaariumi ja fantastilise visuaaliaga multikates kajastusid Trosseki sõnul 1970ndate keskpaiga Eesti kunstielu võtmeteemad: popkunst, foto ja slaidi kasutamine maalikunstis, urbanism ja tehnikalembus.

Ando Keskküla. «Tööstusinterjöör», 1977. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum.
Ando Keskküla. «Tööstusinterjöör», 1977. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Repro

Teine kunstilooline peatükk, kus Keskküla on hõivanud keskse koha, on 1970. aastate hüperrealism. Kumu näituse juhatabki sobivalt ja vaimukalt sisse mitte Keskküla enda teos, vaid Ülo Õuna pisi­skulptuur temast pealkirjaga «Slaidikunstnik» (1980).

1980. aasta noortenäituse arvustuses võttis kunstikriitik Sirje Helme kasutusele mõiste «slaidimaal», et märkida eesti fotorealismi ehk hüperrealismi erisust (viidates mh värvislaidide kasutusele maalide loomisel). Retrospektiivil on väljas Keskküla tuntuimad teosed sellest perioodist, millest mitmed – näiteks 1980. aasta olümpiamängudeks valminud «Finiš» – on tavaliselt eksponeeritud Kumu püsiekspositsioonis. Keskküla viimane suurem panus meie kunstilukku oli tema huvi uue tehnoloogia ja meediakunsti vastu 1990. aastatel. Lisaks kunstiloomingule väljendus see huvi aluse panemises rahvusvahelisele uusmeedia konverentside ja näituste sarjale «Interstanding» 1995. aastal.

Ei ole raske ette kujutada, kuivõrd põnev uurimis­valdkond oleks Keskküla jaoks olnud meie praegune pideva kättesaadavuse, nutitelefonide ja Zoomi-konverentside ajastu.

Kumu näituse fookus ei ole siiski pelgalt kunstniku loometee või kunstiajaloo peatükkide esitamine, vaid püüd esile tuua üldistatud ja kunstifilosoofilisi probleeme, mis iseloomustasid Keskküla tegevust nii kunstniku, teoreetiku kui ka kunstielu administraatorina. Esimene neist suurtest teemadest on küsimus reaalsuse ja realismi kohta.

Vastandudes populaarsele arusaamale romantilisest kunstnikukujust, nimetas Keskküla end 1985. aasta telesaates realistiks. Selle all näis ta silmas pidavat kunstnikku, kes suhestub aktiivselt oma kaasaja ja muutumises oleva tegelikkusega. See, milliste vahenditega ta seda teeb ning mil viisil, sõltus omakorda kunsti ja tehnoloogia arengust.

Hüperrealistlike maalide keskne probleem – tegelikkuse ja illusiooni vahekorra mõtestamine ja nähtavale toomine – iseloomustas nii meie slaidimaali kui ka selle eeskuju lääne fotorealismi. Aga kujutatud ruumid, värvilahendused ja esemeline keskkond ankurdavad teose ikkagi konkreetsesse aegruumi – 1970. aastate Nõukogude Eestisse.

Hiljem, 1990ndatel vaimustub Keskküla meediakunsti võimalustest, mis panevad vaataja mõtlema realismi ja illusiooni üle täiesti uut moodi. Muuhulgas huvitasid teda interaktiivse kunsti puhttehnilised võimalused, mida käesoleval näitusel esindab videoinstallatsioon «Hingus» (1999). Selle teosega, mis kujutab kahte alasti vanameest, esindas Keskküla Eestit koos Peeter Pere ja Jüri Ojaveriga Veneetsia biennaalil.

Ando Keskküla «Hingus», 1999. Interaktiivne videoinstallatsioon, Tartu Kunstimuuseum. 
Ando Keskküla «Hingus», 1999. Interaktiivne videoinstallatsioon, Tartu Kunstimuuseum. Foto: Kaader videost

Käesoleva näituse teiseks peateemaks on valitud tehnodeelia mõiste, mis on pärit uusmeedia kultuurist, tähistades üleloomulike meeleseisundite loomist mitte psühhedeelsete ainete, vaid tehnoloogia abil. Kuraator Anders Härm selgitab, et Keskküla kunsti kontekstis võiks tehnodeelia «tähistada selle uurimist, kuidas kommunikatsiooni, vaatamise ning tajumise tehnoloogilised abivahendid muudavad nii maailma tunnetamise viise kui ka isiksuseloome protsesse».

Ka mulle tundub, et Keskküla loomingu ja tegevuse puhul tuleb seda mõistet kasutada modifitseeritult. Teda ei huvitanud muutunud teadvusseisundite tekitamine või psühhedeelse kogemuse võimaldamine virtuaalmaailmas või tehnomuusika abil, vaid ikkagi see, kuidas inimeste loodud tehnoloogia ja tehiskeskkond omakorda muudab inimeste enesetaju ja ümbritseva tajumist. Ei ole raske ette kujutada, kuivõrd põnev uurimisvaldkond oleks tema jaoks olnud meie praegune pideva kättesaadavuse, nuti­telefonide ja Zoomi-konverentside ajastu.

Ando Kesk­küla «Saadetis», 1977. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum.
Ando Kesk­küla «Saadetis», 1977. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Repro

Retrospektiivnäituse nii-öelda arhiivituppa on koondatud varasest perioodist pärit isiklikku ja juhuslikku laadi joonistused: automaatsed kritseldused, sürrealistlikku laadi visandid, erootilised kujutised. Selliste visuaalpäevikute lisamine suurte retrospektiivnäituste juurde on kujunenud tavapraktikaks, et tuua kunstniku avaliku mina kõrvale, mida esindavad eksponeerimiseks loodud teosed, ka teine – intiimsem ja isiklikum mina.

Ando Keskküla «Miljöö pakkidega», 1973. Õli, lõuend. Merle Keskküla kogu.
Ando Keskküla «Miljöö pakkidega», 1973. Õli, lõuend. Merle Keskküla kogu. Foto: Repro
Märksõnad
Tagasi üles