Endised ministrid: "Kaabude lõikuspüha" tuleb pikendada põllumajandushooaja lõpuni

Kui palju on kasutatud taimemürki? FOTO: Arvo Meeks

Maa Elu uuris endistelt põllumajandus- ja maaeluministritelt, kuidas nemad oleksid lahendanud hooajatööliste nappuse probleemi põllumajanduses.

Tiit Tammsaar FOTO: Peeter Langovits

Tiit Tammsaar

2003–2004

Mida teevad teised Euroopa Liidu riigid? Nemad millegipärast tellivad lennukeid ja pingutavad, et ukrainlasi enda juurde tööle saada. Me oleme targad küll, aga ma ei julge öelda, et sakslane ja soomlane oleksid meist rumalamad.

Tahame, et Ukraina integreeruks Euroopaga, tahame Ukrainat NATOsse ja nüüd alavääristame neid. See on masendav. See on meie julgeoleku küsimus, et Ukrainast saaks euroopalik riik.

Maasikakorjaja töö on raske, aga minu arvates võiks 15–16aastane maasikaid korjata küll, aga ta ei pea seal 12 tundi olema. Lapsi ei pea vati sees hoidma, vaid võiks töökasvatust teha küll.

Ivari Padar. FOTO: Mihkel Maripuu

Ivari Padar

1999–2002 2014–2015

Koos töötukassaga tuleb leida võimalusi, kuidas põllumajandusse tuua neid tööloaga inimesi, kes siin juba on. Sellega on kiire, sest vahendusfirmad ehk haltuuramehed juba tegutsevad ja pakuvad teenust. Võiks aga olla riigi pakutav platvorm.

Kaabude lõikuspüha ehk luba Eestis viibivatel võõrtöölistel olla siin vaid 31. juulini tuleks pikendada kuni põllumajandushooaja lõpuni.

Kõik maailma riigid kasutavad hooajatöölisteks väiksemate palkadega piirkondade inimesi. Kui sööme Hispaania maasikaid, on need korjanud Põhja-Aafrikast pärit hooajatöölised. Kui harrastame absurdset keelukampaaniat, sööme oma põllumajanduse konkurentsivõimet. Põllumehel on piirid, millist palka saab maksta. Kõrgem palk tähendab kõrgemat hinda toidu­ainel. Kui kohalik kogukond ei suuda selle hinna eest osta, on importkaup sees ja oma põllumees põlvili.

Urmas Kruuse. FOTO: Toni Läänsalu

Urmas Kruuse

2015–2016

Kohapeal olevale välistööjõule tuleks anda võimalus pikendada töölube põllumajanduses hooaja lõpuni ehk vähemalt 30. oktoobrini.

On tarvis tuua ühe laua taha töötukassa, PPA, tööandjad, Ukraina saatkond ja Ukraina kogukonna esindajad Eestis. Info Eestis töö jätkamise võimalustest tuleb kiiresti viia osapoolteni. Praegused valitsusliikmete väljaütlemised töötavad sellele vastu: parem, kui kedagi siia ei jää.

Maaeluministrina oleksin palunud valitsusliikmetel lõpetada halvustavad sõnavõtud ukrainlaste (puulased, tohtlased) ja tööandjate (orjapidajad) suhtes. Välispoliitiliselt on see halb ja kahjustab koostööd meie partneritega.

Osad ettevõtjad olid juba maksnud riigilõivud välismaiste hooajatöötajate eest. Nende osas oleks hakanud ettevalmistama karantiini kaudu riiki sisenemist. Vastavalt olukorrale tööjõu turul, oleks lubanud ka esitada uusi taotlus, lähtuvalt sellest, palju eestlasi oleks maale tööle läinud. See eeldaks koostööd Ukraina valitsusega, aga teame, et pragune valitsus seda ei soovi.

Kuigi ettevõtjad olid valmis kulutama ise transpordile ja karantiinile, siis õiglasem oleks, kui riik siin õla alla paneks. Läbi karantiini hooajatöötajate sissetoomine ei saa olla suurem risk, kui eestlaste liikumine Soome-Läti suunal.

Euroopa komisjon käsitles hooajatöötajate liikumist kõrgendatud vajadusena ja seetõttu olid lahendused liikmesriikide valitsuste käes. Eesti valitsusel soov lihtsalt puudub. Ka Schengeni piiride võimalik avanemine 15. juunil, ei lahenda hooajatöötajate probleemi. Selleks peab rohkem pingutama.

Oleks pidanud käima ka siseriiklik kampaania inimeste leidmiseks hooajatöödele. Valitsuse meetmed läbi Töötukassa ei ole eriti motiveerivad: palgatoetused, „tööampsude” liiga lühiajaline võimalus, riigi keskmise palga ja põllumajanduse keskmise palga erinevus viimase kahjuks, elukoha ja töökoha pikad vahemaad, eestlaste soov töötada paindlikult, mida suurtel maasikapõldudel pea võimatu organiseerida, raske füüsiline töö, Soome piiri avanemine Eesti tööjõule jne.

Praeguse valitsuse häda on, et nad ei otsi lahendusi avatult. Oleme jõudnud sinnamaani, kus maasikakasvatajaid nimetab orjapidajateks minister, kelle suurim vägitegu ettevõtjana paistab olevat firma arvelt naistepesu ostmine enne pankrotti. Kõige suurem oht meie rahvusriigile ei ole mitte maasikas, vaid enesekeskne ja ülbe valitsus, kes arvab, et suletud riigina on võimalik rikkaks saada ja säilitada eestlus.

Seotud lood
27.05.2020 29.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto