R, 9.12.2022

LOODUS ⟩ Rukkirääk naasis taas kalendri järgi

Karl Adami
, loodusfotograaf
Rukkirääk naasis taas kalendri järgi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Häälitsemisel sirutab rääk kaela välja ja pöörab seda kord ühele, kord teisele poo­lele. Nii võib tunduda, et sama linnu laul kostab eri suundadest.
Häälitsemisel sirutab rääk kaela välja ja pöörab seda kord ühele, kord teisele poo­lele. Nii võib tunduda, et sama linnu laul kostab eri suundadest. Foto: Karl Adami

Tänavune mai on võrreldes varasemate aastaste lehekuudega üpriski jahe, nii öösel kui päeval. Eelmisel aastal rõõmustasid toomingaõied paljusid juba aprilli lõpul, tänavu aga mai esimesest nädalast. Linnumaailmas leidub aga neid, kes hoolimata ilmast saabuvad meile justkui kalendri järgi. Räägulind näiteks potsatab rändelt rohu sisse enamasti mai keskpaigas. Nõnda tänavugi.

Pajupõõsaste varjus laulvate käosulaste ja mõne laksutava ­ööbiku kõrval oli rukkirääku südantsoojendav kuulda. Taas on nad tagasi, et täita päevad ja ööd rääkumisega. Seda isegi heinakuu lõpuni, kui olud võimaldavad. Kui selle valju hääle järgi tunnevad räägu ära lapsedki, siis silmanud on seda ruiklast vähesed.

Enamasti toimetavad rukkiräägud niitudel, võsastunud heinamaadel, jõeäärsetel luhtadel ja karjamaadel ning isegi viljapõldudel ja raiesmikel.
Enamasti toimetavad rukkiräägud niitudel, võsastunud heinamaadel, jõeäärsetel luhtadel ja karjamaadel ning isegi viljapõldudel ja raiesmikel. Foto: Karl Adami

Läbilõikav hüüd

Minu esimene, spontaanne rukkiräägu fotojaht jääb pea kümne aasta taha. Olin keset 70-hektarist rohumaad, mil päevatööst väsinud päikesekera põõnas juba pikalt metsatuka taga. Esimesed kastepiisadki olid rohuliblede kantseldada. Ühtäkki avas noka rukkirääk ja et ta rääkus näiliselt küllalt lähedal, otsustasin talle kiirel sammul läheneda. On tõenäoline, et rääk tunneb ja teab rohusahina eri kõlasid. Vihje minu kohta andis sokuhärra, kes aasa veerel jõuliselt haugatas. Jõudnud enda arvates räägule üpris lähedale, haaras rohuvälja vaikus. Vaid soo-roolind pidas kaugustes öösorriga dialoogi. Rääk on kangekaelne ega tõuse ohu eest lendu heameelega.

On tõenäoline, et rääk ­tunneb ja teab rohusahina eri kõlasid.

Vaikusele tegi lõpu taas rukkirääk, kes minu üllatuseks alustas oma läbilõikavat hüüdu ­hoopis mõnikümmend meetrit eemal. Häälitsemisel sirutab rääk kaela välja ja pöörab seda kord ühele, kord teisele poolele. Nii võib tunduda, et sama linnu laul kostab eri suundadest. Olin enam kui veendunud, et sel õhtul võttis maastikul sõna üks räägupapa. Rääk jooksutas mind sel hämaral maiõhtul nii kaua, kuni kummikud olid täitunud kastevee ja tigudega. Seepeale loobusin ja võtsin lirtsuvate kummikutega ­ette kodutee.

Mais on rukkiräägujaht veidi hõlpsam, kuna rääkuja pea paistab rohu seest veel välja.
Mais on rukkiräägujaht veidi hõlpsam, kuna rääkuja pea paistab rohu seest veel välja. Foto: Karl Adami

Lööduna kuulsin, kuidas selja taha jääval põllul avas noka korraga kolm rääku, justkui oleksid nad omavahel kokku leppinud minu narrimise. Vanarahvas teab rääkida, et mööda maad vudiv ja krääksuv rääk petabki sageli otsija ära ning see toovat petetavale õnnetust. Minu seekordne õnnetus oli ebamugavustunne ja peegelkaameras tühi mälukaart.

Tõenäoliselt jääb enamik ­niidul luusivaid rebaseidki pika ninaga ja peab leppima põldlõokeste ja sookiurudega. Enamasti toimetavad rukkiräägud niitudel, võsastunud heinamaadel, jõeäärsetel luhtadel ja karjamaadel ning isegi viljapõldudel ja raiesmikel. Aastate jooksul olen märganud, et nii mõnigi rääk kuulutab territooriumi samas paigas, nõnda saab nende nägemiseks õhtul end lähedale sisse seada. Nii on hiilimist hulga vähem. Mais on rukkiräägujaht veidi hõlpsam, kuna rääkuja pea paistab rohu seest veel välja.

Rääk on kangekaelne ega tõuse ohu eest lendu hea meelega.

Suur osa minu hiilimistest pole vilja kandnud ja nii nagu ikka, sõltub kõik iseendast. Mõni rääk on vaid ettevaatlikum kui teised. Keerulisem on neile lindudele läheneda tuulise ilmaga, mil iilid haaravad rohukõrsi iga ilma­kaare poole ja sahina saatel on kuulda ainult mõnda häält. Tuuline ilm annab võimaluse küll kiiremal sammul läheneda, kuid see lubab räägutajalgi hetkega lainetava ­rohu embusse kaduda. Tormiga on rääkumist vähem. Oletan, et selle taga võib olla räägu hirm saada tähelepanematuse tõttu söödud või kartus, et häälekõla ei kandu mäslevas tuules kuigi kaugele.

Enamik niidul luusivaid rebaseidki jääb pika ninaga ja peab leppima põldlõokeste ja sookiurudega.
Enamik niidul luusivaid rebaseidki jääb pika ninaga ja peab leppima põldlõokeste ja sookiurudega. Foto: Karl Adami

Pisike lind

Pruunika üldmuljega rukkirääk on tegelikult üsna pisike, ent isaslindudel on häält mitme sulelise jagu. Häälitsemise eesmärk on hoida territooriumi ja meelitada ligi emaslind. Viimasena mainitu haub kõrte ja samblaga ääristatud pesalohul välja kuni kümme nõgikarva sulestikuga poega, kes juba mõni tund pärast koorumist on valmis emaga ümbruses uitama ja putukaid noppima.

Kuna rukkirääk teeb häält pea terve suve ja munadega pesi on samuti läbi suve leitud, arvatakse, et rääguemandad kasvatavad üles suisa kaks kurna.

Räägukurnad on küll suured, kuid palju nii pisikesi kui suuri rääke saab intensiivse põllu­majanduse, röövloomade ja pika rändetee tõttu hukka, olgu rukkirääk kui tahes kaval. Kuni veel suve lõppu näha pole, tasub rääkumist mõne niidu ääres sumedal suveõhtul nautida.

Rukkirääk (Crex crex)

  • Sugukond: ruiklased.
  • Suurus: mass 135–200 g, keha- pikkus 27–30 cm. ­Rästast veidi suurem.
  • Elutseb niisketel ­niitudel, põõsastunud luhtadel, ­vilja- ja ristikupõldudel ning raiesmikel.
  • Arvukus 20 000 – 40 000 paari.
  • Rahvapärased nimetused: rääk, rukkilind, luharääk, räägulind.

Andmed: Karl Adami

Märksõnad
Tagasi üles