Johann Voldemar Jannsen – Eesti kääbik

Johann Voldemar Jannsen. FOTO: Koidula muuseum

Eesti Üliõpilaste Seltsil (EÜS), Eesti vanimal akadeemilisel üliõpilasorganisatsioonil täitus 7. aprillil 150 tegutsemisaastat. Toona sai mõte eesti üliõpilaste ühendusest inspiratsiooni vähem kui aasta varem toimunud esimesest Eesti üldlaulupeost. See aga oli toimunud suuresti ühe mehe sihikindla ja visa töö tulemusena – selleks oli Johann Voldemar Jannsen, kes loomulikult osales ka EÜSi asutamises. Seetõttu on lausa sümboolne, et EÜSi taasasutaja ja vilistlane Mart Laar avaldas möödunud aasta lõpus Jannsenist tubli raamatu.

Kohe eessõnas selgitab autor teose sünnilugu, milleks on ei rohkem ega vähem kui EÜSi auvilistlase Vello Salo vastuvaidlemist mitte kannatav soovitus kirjutada Jannsenist ometi vaid temale keskendunud ning positiivse hoiakuga korralik viidetega varustatud raamat.

Vello Salo võinuks tulemusega kindlasti rahule jääda – oma eesmärgi raamat täidab. Peategelane on Postipapa; tütar Koidula, hilisem vaenlane Jakobson, liitlane Hurt, mürgine tohter Kreutzwald, truu väimees Rosenthal jt on sündsalt kõrvaltegelaste rollis, astudes lavale vaid siis, kui seda pealiini huvides tarvis. Ometi on kõrvaltegelaste roll ääretult oluline – ega siis Jannsen üksi ja endale tegutsenud! Ja neid tegelasi on ikka palju ja äärmiselt värvikaid.

Ka soovitud viited on kenasti paigas, allikate loetelu on üle üheksa lehekülje! Otse loomulikult on olemas ka register. Autori sulg on nobe ja keel nauditav, isegi mõnusalt terav teatud paralleelides tänapäevaga. Saab mõnusalt naerda, aga ka kaasa tunda. Andres Tali kujundus on igati sobilik.

Raamatus laseb Laar palju kõneleda Jannsenil endal, esialgu tema päeviku ja hiljem ajalehtede kaudu, ent on ometi alati kõrval ning selgitab tausta.

2

Raamatus laseb Laar palju kõneleda Jannsenil endal, esialgu tema päeviku ja hiljem ajalehtede kaudu, ent on ometi alati kõrval ning jutustab, selgitab tausta, ja mis kõige põnevam: polemiseerib varasemate uurijate, eriti Malle Saluperega.

Autori peamine ülesanne on pesta Jannsen puhtaks talle seni süüks pandud taagast – müüdavusest sakslastele – ja see õnnestub täiesti. Võib-olla kannatab seetõttu natuke Jannseni kui inimese, tema koduse elu ja kasvõi töötamisprotsessi kujutamine, kuid see kompenseeritakse mõneti lõpupeatükkides.

Eeskätt viimane peatükk, geniaalse pealkirjaga «Eesti kääbik» annab tagasi vahepealt puuduva inimliku mõõtme. Seejuures on eredalt näha autori sümpaatia, vahest lausa mõningane samastumine portreteeritavaga. «Usust tulevikku kasvas välja sügav seesmine rahu, mis kiirgas Jannsenist väljapoole ja täitis kogu tema ümbruse. [...] Soovimata olla revolutsionäär või mässaja, algatas ta Eestis siiski revolutsioonilised muutused» (lk 325).

Paralleelid kääbikuga on armsad: «Polnud Jannsen ju mingi ringileekija, vaid mugavust ja mittemidagitegemist nautiv tüse mees. [...] Tema leplikkus ja soovimatus kellegagi kakelda tulenes tema iseloomust, aga ka elukogemusest, mis oli Jannsenile näidanud, et rahulikult oma sihtide poole liikudes on suurem lootus pärale jõuda kui selle nimel kõigiga võideldes ja tülli minnes» (lk 324). Samas panevad need mõtlema, kas ehk oleks sel viisil võimalik kirjutada samasugune positiivne raamat näiteks eesti Sarumanist – Carl Robert Jakobsonist?

Mart Laar, «Johann Voldemar Jannsen. Elu ja töö». FOTO: FOTO: Raamat

Mart Laar

«Johann Voldemar Jannsen. Elu ja töö»

Read, 2019

351 lk

Seotud lood
27.05.2020 29.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto