Sisukord
Arvamus
Postimees
29.05.2020
Eesti Riigikogu loob 300 000 euro eest kaugtöörakendust (8) Eesti lühiuudised Nakkuskahtlus võinuks lõpueksami nurjata Pärast vaidlust dokumendikontrollis jäi Eesti kodanik Peterburis konsulaadi ukse taha Keskerakonnale tegi kopsaka annetuse sportlik ärinaine (45) Uus eeskiri sunnib autoomaniku lund rookima (5) Majandus Pool haldustulust rändas emapankadele (2) Majanduse lühiuudised Julgeolekuohuks peetud meretuulepark sai valitsuselt rohelise tule (4) Lufthansa nõukogu ei nõustunud üheksa miljardi euro suuruse riigiabiga Välismaa Lennukeelde võib ajutiselt kehtestada Brüsseli loata Ränk tirtsurünnak võib India nälga jätta (3) Saksa eliitsõdur peitis tagaaias varastatud lõhkeainet ja relvastust (3) Välismaa lühiuudised Saksamaa loob lihatööstuses korda Kohalik vaade ⟩ Leedu langes odavate Hiina kaamerate lõksu (9) Hiina pani Hongkongile päitsed pähe Arvamus Juhtkiri: raha paneb Ratta käima Jan Trei: elu üle Eesti (1) Margus Põim: sõnal on suur jõud Annabel Parts: Teine pensionisammas diskrimineerib noori (21) Atso Matsalu: ainult hoolekogud hoolivad päriselt Andreas Kaju: presidendivalimised jäägu valijatele (3) Berit Nuka: demokraatia piirivalvur (5) Kultuur Mees kitarri ja lauluga ning tema õnnelikud kuulajad (3) Sport Urmas Sõõrumaa tahab kõik lapsed liikuma panna (8) Spordi lühiuudised Tühjad tribüünid nullisid koduväljakueelise Tartu Eriolukorrast taastumine käib Aparaaditehases teosammul Jõgeva valda juhivad riigikogu liige ja ajalehe peatoimetaja Tartu lühiuudised Esimene kortermajade rühm võtab ERMi külje all ilmet (2) Otepää koolijuhiks valiti senine direktori asendaja Põnevad mängud puhusid rannavõrkpallile elu sisse Pedagoog ja vaimulik Triin Käpp: nelipühad ühendavad meid ja kirikuid (1) Vahur Kollom: kas tõesti kaldu? Jaak Uibu: ametialane ebakompetentsus piiras epideemiatõrje tõhusust (5) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jaak Uibu: ametialane ebakompetentsus piiras epideemiatõrje tõhusust

4 min lugemist
Jaak Uibu FOTO: Mailiis Ollino

Koroonaepideemia hõikas tulles, aga seda ei kuulatud ega kuuldud. Õppida on sellest mõndagi.

Mingem ajas tagasi üheksakümnendatesse. Kes tollal ei tegelenud ellujäämise või oma äri loomisega, see võis kätte võtta mõne valdkonna korrastamise. Mina näiteks häälestasin end arstiteaduse ja tervishoiu põhivaldkondade parendamisele. Kes selle vastu huvi tunneb, saab lugeda Digari võrguväljaandes «Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel» toodud skeeme ja teksti. Siinkohal ütlen, et kogu tervishoiu jagasin kaheks – rahvatervis ja kliiniline praktika –, mis on kooskõlas juba antiik­ajast pärit eristusega: hügieeniline meditsiin (jumalanna Hygieia pärusmaa) ja ravimeditsiin ehk eskulaapiline meditsiin (Asclepiose vastutusala). Praeguses teadmises asendaksin kliinilise praktika suupärasema ravimeditsiiniga, aga nii see tookord läbi läks.

Soostusin sellega, et tervishoid hõlmab nii hügieenilist meditsiini kui ravimeditsiini, selline arusaam oli nõukogulikus igapäevaelus sügavalt juurdunud, kuigi Kreutzwald tähistas tervishoiu mõistes hügieenilist meditsiini. Rahvatervise jagasin terviseedenduseks, tervisekaitseks ja ennetuseks. Tervishoius käsitleti sel ajal professionaalidena veel arste, niisiis arstide ettevalmistus ja nende erialad pidid katma kõiki põhivaldkondi.

Vaidlesime kolleegide ja ametnikega palju, kuid lõpuks nõustusid erinevad komisjonid, sotsiaalministeerium ja riigikogu eelkirjeldatud mõtteviisiga, tehes omapoolseid muudatusi seaduse tekstides. Suurim võit oli, et riigikogu võttis kasutusele termini rahvatervis, mida soovitas professor Mauri Isokoski soome kansanterveys’e eeskujul. On lühike ja sisukas termin.

Paraku pidas see mõtteviis vastu veel viis-kuus aastat, siis sotsiaalminister Eiki Nestor murdis terminil rahvatervis kaela – kõrvaldas tervisekaitsearstid arstlike erialade nimekirjast. Ma ei eelda pahatahtlikkust, aga mittemeedikuna ta ei tajunud teo tagajärgi. Ja nõuandjad ilmselt ei tunnetanud tervisekaitse kui süsteemi vajalikkust.

Lohakus on inimese halvem külg, mis teda kõikjal saadab. Lohakus üldjuhul avaldub tegevusetuses. Naiivne on loota, et selle sõna kõrvaldamine seaduskeelest lohakust vähendab.

Siitpeale tuleb rääkida tervisekaitseteenistuse likvideerimisest Eestis. Aastal 2000 avati Tartu ülikoolis küll rahvatervishoiu magistriõpe (esimestel aastatel oli seal tervisekaitse eriala), kuid see ei toimunud enam arstiõppe alusel. Sotsiaalministeeriumi tookordset likvidaatorlust tuleks kvalifitseerida absoluutse asjatundmatuse või ametiseisundi kuritarvitamisena, kuid mõjukaid rahvatervise spetsialiste ei olnud juhtivatel kohtadel ja ka aeg oli epideemiavaene. Professionaalsetest epidemioloogidest loobumisega kõrvaldati oluline tõke tulevaste epideemiate teel.

Pärast seda fataalset sammu ilmus oma initsiatiiviga areenile justiitsministeerium, minister Rein Lang andis suve hakul 2006 riigikogule üle karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Seletuskirja järgi olid kõige olulisemad muudatused eelnõus kahe ametialase kuriteo üldkoosseisu, ametiseisundi kuritarvitamise ning ametialase lohakuse kehtetuks tunnistamises. Asemele pakuti konkreetsed erikoosseisud varavastaste, ametialaste, õigusemõistmisevastaste ja majandussüütegude peatükkides.

Muudatused tundusid siis olevat õiged ning õilsad ja põhiseadusega kooskõlas.

Ametnike vastutust välistav seadusemuudatus tekitati teadlikult ja tahtlikult ametnike endi poolt õigussüsteemis just ametnike naha päästmiseks tulevikus, alles jäi mingi hägune poliitiline vastutus ja seegi pole enam seaduses kirjas.

Mida see seadusemuudatus laiemalt tegelikkuses kaasa tõi? Kõigepealt, et naeruvääristas õiguskantsler Allar Jõksi, kes aastal 2005 pakkus rahvale välja loetelu, millistel juhtudel võiks pöörduda õiguskantsleri poole. Nimekirjas oli kirjas ka ametialane lohakus, mis kadus 2007 algul karistusseadustiku uuendamisel. Naeruvääristas ka kohtuid. Kui justiitsministeeriumi enda statistikas oli ametialase lohakuse kriminaalasju kohtutes aastate kaupa järgmiselt: 2003 – 16 juhtu, 2004 – 27, 2005 – 25, 2006 – 15, 2007 – 4, ja siis kadus see kuriteokoosseis seadusest üldse.

Pidanuks tekkima tasakaal vana koosseisu ja uute erikoosseisude vahel uute paragrahvide alusel, aga tegelikult hääbus võimalus meie õiguspraktikas ametnikke üldse kuritegeliku lohakuse-hooletuse korral kriminaalvastutusele võtta.

Teeme väikese kõrvalepõike ühe juriidilise termini kujunemisest, millel on ometi tugev seos meie teemaga. Venemaa kriminaalkoodeksis on mõiste, mis vastab meie kunagisele paragrahv 290-le, nimelt halatnost, mida tõlgitakse eesti keelde sõnadega lohakus, hoolimatus, ükskõiksus, käegalöömine, minnalaskmine. Kust see juriidiline termin alguse sai? Ilmneb, et vene mõisnikud ja ametnikud kasutasid koduses riietuses halatte, mis ühtlasi sümboliseeris mugavat ja laiska eluviisi. Väikeametnikud lugesid halatti oma paraadriietuseks. Võimalik, et halatt kui Idamaades levinud riietusese toodi Venemaale tatari-mongoli ikke aastatel.

19. sajandi neljakümnendatel aastatel omadussõnale halatnõi lisandus kirjanike kaasabil negatiivne tähendusvarjund kui hooletu, lohaka ja hoolimatu suhtumises oma töösse ja teenistusse. Selle mõiste semantilises evolutsioonis on tähtis roll Nikolai Gogolil, kes andis sõnale iroonilise varjundi, mis seondub koduse rahu ja laiskusega.

Ei maksa arvata, et tugev epidemioloog kasvab isetekkeliselt nagu umbrohi põllul. Selleks et saada mastimändi, peab olema mets.

Lohakus on inimese halvem külg, mis teda kõikjal saadab. Lohakus üldjuhul avaldub tegevusetuses. Naiivne on loota, et selle sõna kõrvaldamine seaduskeelest lohakust vähendab. Lohakus on taunitav ja hukkamõistetav, aga ta taastab end ikka ja jälle nagu paeluss.

Luuletuses «Vaimsuse hoidmine elukohustusena» kirjutab Hando Runnel: «Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks. Maailm on must, aga me kõik me oleme sündinud puhtusse.» Igatahes kergelt seda puhtust ei loo ega hoia, kui ametialase lohakus mõiste käibelt maha võtame.

Tuleme nüüd koroona­epideemia juurde. Häda hõikas tulles, aga seda ei kuulatud ega kuuldud. Sest nüüdseks oli Eestis hävitatud nakkushaiguste ennetuse ja tervisekaitse eest vastutav teenistus. Õigemini, keegi ei pannudki tähele tema vaikset likvideerimist, sest olemasolevad spetsialistid hajutati ametite vahel.

Ei maksa arvata, et tugev epidemioloog kasvab isetekkeliselt nagu umbrohi põllul. Selleks et saada mastimändi, peab olema mets.

Ka väljaõppest ei piisa, vaid vaja on kogemust, mis kujuneb aastatepikkuses kutsetöös. Sellestki jääb veel väheseks, sest üksiku meediku-spetsialisti arvamuse võivad ametnikud suruda otsustusprotsessis tagaplaanile. Vaja on arstiteadusele kui kunstile anda riiklikus hierarhias vastav positsioon. Seda kõike on vaja kavandada täna, sest paraku uued epideemiad on reaalsus, mis meid ees võib oodata.

Võidakse vastu väita, et oli mis oli, aga me saame epideemiaga hakkama. Küsin vastu: hakkama saame, aga millise hinnaga? Kindlasti oleksid riigi majanduslikud kaotused väiksemad, kui epideemiale oleks õigel ajal vastu astutud ja sellele piir pandud.

Terviseameti juhtivtöötajate võhikluse puhul tekib küsimus hoopis avaliku teenistuse tippjuhtide valiku komisjoni võhiklikes otsustes, kust kõik alguse saab. Aga selle komisjoni koosseisu määrab valitsus.

Seotud lood
28.05.2020 30.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto