«See on iga kirjaniku kohutav saatus, et igaüks võib teda uurida»

Mati Unt FOTO: Erakogu

Kirjandusteadlane ja Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino, keda kohalik kultuuriavalikkus tunneb eelkõige Anton Hansen Tammsaare loomingu uurija ning populariseerijana, avaldas hiljuti raamatu «Mati Undi hämaruse poeetika», mis on seni mahukaim katse hõlmata kirjandusteaduslikult Undi ilukirjanduslikku pärandit. Kuna oleme põlvkonnakaaslased, võtsime vestluse vältel vabaduse teineteist sinatada.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Minu jaoks on «Mati Undi hämaruse poeetika» teatud mõttes üllatus, sest ma tean sind kui monogaamset inimest ja tean sinu suhet Anton Hansen Tammsaaresse. Kui räägime kirjandusteaduse kontekstis pereväärtustest, kuidas sa seda asja selgitad?

Eks mul ongi olnud keeruline aeg, olen käinud Tammsaare korteris vabandamas ja kinnitanud, et tegu on ajutise kõrvalhüppega. (Naerab.)

Samas oleks raske ette kujutada sinu raamatut, kust puuduks Tammsaare nimi. Kõnealuses kogumikus leidub kirjutis «Kokkukõla. Unt ja Tammsaare». Klassikule tuleb anda, mis klassiku kohus?

Undini ma jõudsingi Tammsaare kaudu. Kõigepealt tegime muuseumis Mati Undi teemalist näitust. See oli aastal 2009, Undi 65. sünniaastapäeva paiku. Inimese elu on ju paljuski ka asjadest teadlikumaks muutumine. Unti olin ma lugenud küll, aga ei olnud teda n-ö teadvustanud. Kui asusin teda näituse tarbeks üle lugema, olles juba põhjalikumalt tegelnud Tammsaarega, siis hakkas mulle tunduma, et neil kahel on päris palju ühist, kuigi nad kirjutavad väga erinevalt.

Kui olin Tammsaarest doktoritöö ära kaitsnud ja tundsin, et ei suuda kohe jätkata uuel ringil tema teoste lugemist, siis ulatas Unt galantselt oma käe ja me veetsime meeldivalt aega. Väga värskendav oli lugeda teist autorit samamoodi nagu Tammsaaret, st suure mõnuga, ükskõik mitmendat korda.

Minu jaoks on vähe neid kirjanikke, kes on tõsimeeli Tammsaarega võrreldavad. Kui oled palju Tammsaaret lugenud, siis muutud kõigi suhtes nõudlikumaks. Unt suutis konkurentsi pakkuda. Algul kavatsesin piirduda ühe artikliga, aga siis selgus, et sellega ei saa kaugeltki oma lugemismuljet ära kirjeldada, Unt sisaldab palju enamat.

Kui vene kirjandust tundvad inimesed räägivad, et peaaegu kõik, mis on kirjutatud pärast Puškinit, on mingil moel temast tõukuv ning temale tagasiviidav, siis eesti kultuuris saame ilmselt sama öelda Tammsaare kohta. Sinu raamatus on peatükk «Tammsaare ja Unt», aga sellise asja võiks vist iga eesti kirjaniku kohta kirjutada?

Hea fantaasia korral võib muidugi kõike siduda.

Kas hea kujutlusvõime ei peaks mitte olema kirjandusteadlase professionaalne omadus?

Vaapo Vaheri «Hiiumaa kirjanduse loo» nimeregistrist ei leia üldse Tammsaare nime. Nii et on täiesti võimalik ka ilma Tammsaareta hakkama saada. Heade kirjanike puhul on tihti nii, et neid tahetakse taandada mõnele klassikule, stiilis, kas sa oled meie uus Tammsaare jne. Mulle meeldis, mida Õnnepalu sellise küsimuse peale ütles: «Tammsaare on väga hea kirjanik, aga mina olen Tõnu Õnnepalu.»

Kuigi sarnasusi võib näha, ei pruugi väga omanäolistel kirjanikel olla mingit erilist seost. Tammsaare ja Undi kokkukõla on võib-olla juhus ja selle tajumine võib tuleneda ka mu enda huvidest. Eestis on lisaks terve hulk häid kirjanikke, kelle loomingu seostamine Tammsaarega ei tunduks aga nii orgaaniline, pigem mõjuks kistuna.

Aga antipoode on ehk kõige huvitavam kokku kirjutada? Olen lugenud artikleid, mis teevad näiteks Nietzschest suurima kristlase...

See on iga kirjaniku kohutav saatus, et igaüks võib teda uurida.

29.05.2020 01.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto