Justin Petrone kolumn: Heidi ja Klaus

Pildil Justin Petrone.   FOTO: Margus Ansu

Heidi ja Klaus olid Brežnevi aja lapsed. Nad sündisid teineteise järel ühele noorele abielupaarile suure stagnatsiooni tippajal. Kaunid põhjamaised lapsed, heledate juuste, pontsaka näo ja õhetavate põskedega. Heidi, vanem laps, oli vabameelne hing, kellele meeldis mängida nukkudega ja käia metsas marju korjamas.

Klaus oli kirglik ja ettevõtlik ning sattus mõnigi kord teiste põnnidega tülli. Ta võitis kõik käesurumisvõistlused kohalikus kultuurimajas.See juhtus sügaval nõukaajal, nagu eestlased kutsuvad Brežnevi võimuaja lõpuperioodi, mil kogu maa oli hangunud Antarktika sinise jää kihtide vahel. Talved olid külmad ja suved kuumad ja need aina kestsid ning mugavused suvilas olid veel uudisasi. Talvel oli eeskoda täis labakuid ja saapaid, mida Heidi ja Klausi nooruke ema Agnes pani kolde ette tahenema. Hommikuti taris ta lapsed kelgu peal eelkoolitundidesse. Elu oli ilus. Ja siis ühel päeval ema kadus. Põhjus, miks ema lahkus, on seni hoolikalt varjatud perekonnasaladus, kuid see oli kuidagi seotud mingi bürokraatiajamaga, mis läks kiiresti käest ära. Alles siis, kui Heidi vanaisa Sass kolmkümmend aastat hiljem Tallinna haiglasse mingile protseduurile läks, avastas ta ühtäkki, et üks õdedest on tema haihtunud minia Agnes. Nad ei hakanud olukorda lahkama, aga informatsioon anti selleks ajaks täiskasvanuks saanud lastele edasi. Heidi ja Klaus hankisid haiglast ema numbri ja helistasid talle ühel õhtul koos. Keegi kõnet vastu ei võtnud ja rohkem nad ei proovinud. Mina tean seda lugu, sest Heidi rääkis mulle seda ühel hommikul kohvikus. Elu läks karantiini järel edasi ning soe hiliskevadine ilm pani kohalike elanike peaaegu unustusse vajunud elujõu taas keema.

Heidil on päikeseprillid ees, ta loeb ajalehte ja joob latet. Mõnikord annab ta mulle teada, kuidas läheb Klausil, kes on ehitanud maale hiiglama suure maja ja valmistub lahutama. Me räägime paljust muustki. Mina kõnelen, kuidas ma seniajani näen unes üht Eesti põhjaranniku naist, kes põgenes Polüneesiasse. Lopsaka kehaga, üleannetust täis, tõeline naine kui orkaan, just seda laadi, keda ma ligi tõmban ja kes mind alati ligi tõmbavad. Minu unenägudes on ta seal saare peal, supleb troopiliste õitega üle külvatud taevasinises meres ja siis armatseb oma peikaga kose all. Ja siis ta ütleb, et ma ei peaks tema pärast enam muret tundma. «Ma olen nüüd heades kätes,» sõnab ta. «Ära muretse.» «Aga mis temas sellist on, millest sa kõige enam puudust tunned?» küsib Heidi. Vastamine võtab aega, ma mõtlen ja puhun oma joogi pealt vahtu otse päikesesse. «Midagi temas tundus täpselt õige. Tead seda tunnet, kui ärkad järsku ja peaaegu tunned, et ta on sinuga. Nii ma tema puhul tunnengi. Just nagu oleks ta siinsamas, aga kui üles ärkan, on ta juba läinud.» «Ma saan sellest täiesti aru,» lausub Heidi. «Kas sa tunned samamoodi ema puhul?» esitan küsimuse. «Ei, üldsegi mitte. Aga ma olen viimasel ajal näinud und ühest näitlejast, Matthew McConaugheyst, ja see on olnud täpselt samasugune. Ärkan üles ja ta on minu kõrval voodis, hoiab mind tugevalt kinni. Miks tema? Mul pole aimugi! Küllap see oli mingi teismelise õrn unelm. Aga kui sa peaksid nägema mõnda eestlast, kes näeb välja nagu Matthew McConaughey, siis ütle mulle ja ma olen viie sekundiga kõpsti kohal.» «See tõesti kummitab sind tõsiselt?» «Otse loomulikult,» vastab Heidi. «Ma tunnen tema embust veel mitu päeva. See aina kestab ja kestab. Aga sinu asemel ma selle troopikatüdruku pärast ei muretseks. Sinu unenägu paljastab nii mõndagi.» «Mida nimelt?» «Et oled endiselt võimeline armastama.»

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

VT: Sinu unenägu paljastab, et oled endiselt võimeline armastama.

29.05.2020 01.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto