Jelena Skulskaja: kuidas siis nüüd ilma karantiinita edasi elada?

Jelena Skulskaja. FOTO: Erakogu

Me oleme nii kaua olnud nukrad, hirmul, pinges, ärevad, et tahaks kas või korraks end lõdvaks lasta ja pisut sõnadega mängida, kirjutab luuletaja Jelena Skulskaja.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lustlikel prantslastel on selline küünilis-irooniline mõttetera: ainult lesknaine oskab täie kindlusega öelda, kus tema mees parajasti viibib. Seni kuni mees on veel elus, ei saa ükski naine olla absoluutselt rahulik: aga äkki on mehel alanud romaan töökohal ning tema kolleegid toetavad teda solidaarsusest ja kinnitavad kui ühest suust, et nädala peale veniv komandeering Tallinnast Rakverre on tingitud tootmisvajadustest, ehkki mees töötab, ütleme, programmeerijana ja mingit filiaali firmal Rakveres ei ole ega saagi olla, nii et naisel ei jää muud üle kui sobrada läbi mehe taskud, uurida hoolega särgikraed (ega seal pole ometi jälgi hüvastijätusuudlusest jäänud huulevärvist?), kammida läbi juhuslikult lauanurgale jäänud mobiiltelefon, kui mees duši all kümbleb, vedada kogu jõust ninaga (ega ometi pole tunda odekolonnilõhna kõrval mõnda esiletungivat lillelist aroomi?). Mõnikord tuleb isegi seada sammud selgeltnägija või ennustaja juurde või passida tundide kaupa parklanurgas, et näha, kellega mees uksest välja astub.

Triin Soometsal on sel teemal imekena luuletus, kirjutatud 256 armukese nimel seaduslikele naistele:

29.05.2020 01.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto