Loretta Kruusimäe: oma kodu või hooldekodu?

Loretta Kruusimäe. FOTO: Madis Veltman

Hooldekodu võib olla kodu, kuid uuteks kriisideks valmistumisel peaks lahendama ruumipuuduse ja lähedastega suhtlemise küsimused, kirjutab sügava liitpuudega noor Loretta Kruusimäe.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Enne koroonakriisi elasin ma umbes kümme kuud hooldekodus. Ma ei saa öelda, et oma kodus oleks parem. Pärast kõrgkooli emaga elades läks raskeks, sest jäin koduseks, aga tema käis ju tööl edasi. Olin päevas keskmiselt kuus tundi üksi, abistaja käis vaid mõni päev, mõni tund nädalas. Peaaegu kunagi ei olnud mu vajadused rahuldatud. Küll ei olnud mu asend mugav, küll oli kõht tühi ja nii ma ootasin tundide kaupa. Ka mu ema ei saanud rahuliku südamega tööl olla.

Hooldekodus ei oota ma tunde, isegi koristajad ulatavad abikäe, kui vaja. Hooldajad viskavad nalja, teinekord kajab kogu hooldekodu naerust.

Olen palju kogenud negatiivset suhtumist hooldekodusse, nagu oleks see vangla ja takistaks elamist. Ei – ma saan väljas käia, kutsuda külalisi, mul oma tuba ning saan ka omaette olla. Mis on üldse «oma kodu»? Ma ju ei teeks ise korteris midagi, ei koristaks, ei teeks süüa. Ma ei saa tunda rõõmu toimetamisest, mida oma kodu pakkuma peaks.

30.05.2020 02.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto