Sisukord
Kultuur
Tänane leht
01.06.2020
Eesti Eesti lühiuudised Suur intervjuu ⟩ Kriis tõi esile selle, mis niigi olemas oli (29) Graafikud ⟩ Erakonnad elavad võlast võlga (4) Tänasest tohib jälle igasuguseid asju teha (7) Majandus Estraveli juht: jõudsime ajaloolisse äärmusesse Majanduse lühiuudised Majandusnäitajad viitavad, et enne paranemist läheb hullemaks Kütusefirmad tõstsid vaikselt bensiini hinda Välismaa KOHALIK VAADE ⟩ Lätil oli pandeemias Eestist rohkem õnne (10) PÕHJALA VAADE ⟩ Kas Rootsi ja Taani muutusid ihneks? Välismaa lühiuudised USAs vahistati üle tuhande protestija (1) Arvamus Juhtkiri: oleme roherongile hilinemas (4) Herman Kelomees: debatiduellid ja -duetid VÄITLUS ⟩ Kas von der Leyeni plaan on Eesti suhtes õiglane? (44) Marge Tänava: klassiruum hirmutab noori (3) Loretta Kruusimäe: oma kodu või hooldekodu? (3) Sergei Metlev: muuseum õilistab Kultuur «Novell on varmas tabama ja jäädvustama ka ajavaimu pisimaid virvendusi» Eesti novellikunsti visiitkaart Sport Reportaaž ⟩ Rattaproff Norman Vahtra päästis Postimehe ajakirjaniku Spordi lühiuudised Suvine korvpallihooaeg algas efektselt Tartu Kudemisrändel latikas meelitab Emajõe kaldad kalastusturiste täis (1) Eili Arula: andke aega amortiseeruda Mari-Liis Pintson: üks õhupall koroonaaja tõelistele kangelastele Tartu lühiuudised Linnapea: kriisi mõju linnaeelarvele pole ränk, vaid mõõdukas Tammeka naiskond võttis meistriliigas vastu kaotuse Jaani kiriku terrakotade read täienesid paarikümne kujuga Meelelahutus Koomiks Sudoku

«Novell on varmas tabama ja jäädvustama ka ajavaimu pisimaid virvendusi»

6 min lugemist
Kajar Pruul. FOTO: Kristjan Teedema

Tänavu hiliskevadel jõudis lugejateni esindusliku välimuse ja esindusliku autorite nimekirjaga kogumik, mis kannab pealkirja «Eesti novell 2020». Samasugused koguteosed tulid trükist ka kahel eelmisel aastal ning peaksid tegijate lubaduste järgi ilmuma perioodikale omase järjekindlusega veel vähemalt järgmisel 97 aastal. Ehk siis sada aastat järjest.

Aastanumber raamatu pealkirjas on kõlavalt uudisväärtuslik, ent dateerib siiski üksnes köite ilmumist – kõik selles ära trükitud tekstid on ilmunud tegelikult eelneva aasta jooksul kas autorikogudes ja/või kultuuriajakirjades (peamiselt Loomingus ja Vikerkaares). Välja arvatud üks – uues kogumikus Eessaare Aadu oma –, mis pärineb täpselt sajand varasemast ajast.

Iga seni ilmunud raamatu puhul vastutasid tekstide valiku eest neli koostajat, kellest kaks – Kajar Pruul ja Made Lui­ga – on selles rollis olnud kõigi kolme kogumiku puhul. Et saada aimu, millega täpselt tegu on, suunasin oma küsimused Kajar Pruulile.

Kes või mis on selle algatuse taga? Kas lubadust sarja välja anda vähemalt sada aastat järjest tuleks võtta tõsiselt?

Ikka tõsiselt. Kui on kahtlusi, siis parafraseerides Vladimir Majakovskit: astuge 97 aasta pärast läbi, vaatame. Algatuse idee aga kuulub kirjanikule ja ettevõtjale Armin Kõomäele, kes oma ajendeid on pikemalt selgitanud ka kogumiku «Eesti novell 2018» avasõnas ja mitmes intervjuus: «Igal aastal uus raamat. Nii et hoidke oma raamaturiiulis selle jaoks kohta. Vähemalt saja aasta jagu.»

Raamatusari «Eesti novell». FOTO: Alvar Loog

Kas või kuivõrd võib seda võtta mõttelise järjena mõnekümne aasta eest ilmunud sarjale «Eesti novellivara»?

Mitte just eriti. Lähtekohad on liiga erinevad. «Eesti novellivara» mõtteks oli tuua meieni selitunud ja tekstoloogiliselt läbi vaadatud klassikatekste aastakümnete tagant. «Eesti novell» aga on tänapäeva autorite kollektiivkogumik, läbilõige ühe värske aasta novellidest, mis avaldatakse üsna muutmata kujul, nii nagu need ajakirjanduses või uudisraamatutes ilmusid.

Kui mingit pretsedenti sellisele välkantoloogiale otsida, siis vahest kõige lähemal asuks ENile August Eelmäe koostatud kolm köidet «Friedebert Tuglase novelliauhinnaga premeeritud töid» (1976, 1981 ja 1986). Need koondasid ühtekokku 15 aasta auhinnanovelle, igaühes niisiis kümme teksti eelnenud viiest aastast.

Novelliantoloogiaid mingi veelgi pikema perioodi kohta on loomulikult ilmunud palju, nii eesti keeles kui tõlkes. Ja teisalt on omaette nähtus jälle mingile teemale pühendatud projektid, kuhu autorid ongi just spetsiaalselt selle raamatu tarvis loo kirjutanud.

Milline on praegu kohaliku lühiproosa olukord avaldamisvõimaluste rohkuse seisukohast, võrreldes keskeltläbi teiste ilukirjanduse žanritega?

Raamatuturul on novelli seis arvatavasti nigelam kui romaanidel või luulel. Suuremates kirjastustes paistab endiselt valitsevat «läbitunnetatud veendumus», et lühiproosaraamatud eriti ei müü. Seal on enamasti valdavad mõned üksikud juba sissetöötatud nimed, uutele radadele riskitakse astuda harvemini kui romaanide puhul.

Ajakirjanduses aga on jämedates joontes lugu nii, et luulet sinna-tänna poetada on ikka alati andnud, ei võta tühi ju suurt ruumigi. Romaani puhul on asi pikemas ajalooperspektiivis pisut heitlikum. 1970.–1990. aastatel oli täiesti harilik nähtus, et «elavate klassikute» või üldse autorite, «kellele oli raske ära öelda», romaanid ilmusid vahel enne raamatut kas peatükiti või pea tervikuna ka Loomingus. Nii jooksis ju kätte ka topelthonorar ja see tava oli iseloomulik paksudele kirjandusajakirjadele üle kogu Nõukogude Liidu.

Ja ega see muidugi polnud mingi nõukogulik nähtus: suuresti ajakirjadest või lehesabadest sai ju alguse kogu «suur» vana romaaniklassika (žanrikirjandusest rääkimata) 19. sajandist peale, Zolast ja Dostojevskist Eduard Vildeni. Viimastel aastakümnetel see meil kuigi sage enam pole olnud – kui, siis ilmub valitud autoritelt väiksemaid n-ö pilootkatkendeid.

Nii et praegu on Eestis romaani pea ainuvaldavaks formaadiks siiski just raamat. Novellide põhiline avaldamiskoht on kultuuriajakirjad, hetkel siis eelkõige Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk. Lisaks muidugi novellikogud, milleni aga ei jõua sugugi mitte kõik oma üksikjuttudega ajakirjanduses silma paistnud autorid. Ja kes jõuavad, ei jõua sugugi mitte niipea, vaid kogutäie juttude kogunemine kipub võtma aastaid.

Siin lisandub veel üks nüanss. Oma loomult on just novell eriti varmas kiiresti tabama ja jäädvustama ka ajavaimu pisimaid virvendusi, liiga pika ajavahe tagant aga võib lugeja suutlikkus oma mälus neid koode esile kutsuda tuhmuda. Sedasi läheb üks teose tähenduskihte kaotsi.

Nii et mingis mõttes on ajakiri tõesti novellile soodus elukeskkond, kus ta võiks tunda end nagu kala vees. Ometi on sellelgi asjal teine külg. «Ajakirjaproosal» on oma varjatud nõuded, mis võivad hakata mõjutama ka kirjutusviisi. Esiteks muidugi juba teksti maht. Aga sisulisemanagi ehk see, et enese kehtestamine heterogeenses ja žanrikirjus ajakirjakontekstis nõuab novellilt eriomadusi: teatavat forsseeritud löögijõudu, väljamängitud värvikust vms. Need omakorda ei pruugi sugugi kõigile muidu võimekatele kirjutajatüüpidele sobida.

Oli kuulda, et mullu ilmus Eestis ligemale 170 luulekogu. Kui suur on vastav arv lühiproosakogumike arvestuses?

Raamatustatistika on võlumaailm, kust vastavalt süvenemisastmele või seatud eesmärgile võib nagu must­kunstniku kaabust tõmmata välja võrdlemisi erinevaid arve. Põgusalt on sel probleemil peatunud näiteks Märt Väljataga hiljutises romaani aastaülevaates (Looming, 3/2020).

Kui arvesse võtta ainult n-ö uudisteosed ning arvata maha lastekirjandus, klassikaväljaanded, üldse kõik taastrükid, antoloogiad, e-raamatud jms, siis jääb järele tõenäoliselt umbes 20 lühiproosa autorikogu ümber. Kusjuures on huvitav, et mõõdukate kõikumistega on need arvud püsinud sel sajandil suhteliselt stabiilsena. Selline mulje on jäänud Vikerkaare kirjandusküsitluse Vikergallup tarvis aastate jooksul nimestikke koostades. See teeb siis heal juhul umbes kümme protsenti aasta eesti uudisilukirjandusest.

Kas 2019. aasta oli lühiproosatoodangu poolest kvalitatiivselt eelmistest vaesem? 2018. aasta saaki peegeldav raamat oli sellest kahe teksti ja enam kui 60 lehekülje võrra rikkam.

Tekstide arv ega raamatu maht ei ütle küll suurt midagi, sest on ju väga erineva pikkusega lühijutte, mis novelli mõiste alla mahuvad. Ühesõnaga võib siin väga palju oleneda juhusest, kuidas just antud aastal need proportsioonid kujunevad. Lihtsalt üks näide: EN on võtnud põhimõtteks avaldada tingimusteta ära ka vastava aasta Tuglase auhinna jutud. 2018. aasta saagist näiteks pärjati sellega ka Tiit Aleksejevi «Tõlkija», mis (ehkki väga hea lugu) on mahult kohe päris kobeda jutustuse mõõtu. Eks sedajagu tuli ka meie kogumik paksem.

Oleme siiski nõuks võtnud kokku panna ses mõttes lugejasõbraliku köite, et seda jõuaks soovi korral lugemiseks vähemalt kahe käega kinni hoida või selle raskuse all äkki lausa mõni nõrgem laudki ei vanguks. Seega, maht võib vahel veidi kõikuda täiesti muudel põhjustel.

Aga kvaliteedist. Siin väljendan nüüd küll üksi oma isiklikke muljeid. Jah, mingeid võnkumisi aastate jooksul hakkab ikka silma. «Eesti novell 2018» sai avaköitena kokku pandud ehk rohkem eksperimenteerides, «novellilikkuse» eri avaldumisvõimalusi välja tuua püüdes. «EN19» puhul jällegi juhtus tõepoolest olema nn klassikalise novelli jaoks väga tummine aasta. See kiskus ilmselt ka koostajaid kaasa ja kogumiku valmimise lõpusirgel käis arutlus peamiselt selle üle, keda-mida – raske südamega – välja jätta tuleks.

«Eesti novell 2020» oli taas omanäoline juhtum. Minu ettekujutuse järgi ilmus sel aastal mitu ülikõva juttu ja siis järgnes võrdlemisi ühtlane «kesktugev» platoo. Kuidagi kujunes nii, et seda küllaltki võrdheade lugude platood me ei hakanud lõpmatuseni kogusse üle kandma.

Võimalik, et seekord mängis kaasa ka selline iseenesest väline asjaolu, et ei tahtnud väga palju eelmise aasta autoreid korrata. Püüdsime seda teha üksnes juhtudel, kui jutt oli selgelt säravam või mitmemõõtmelisem eelmise aasta omast või näitas autorit mingist uuest küljest. (Üldiselt aga, eks see viimane probleem, autorite teatav kordumine, vist kõigi niisuguste jätkväljaannete puhul paratamatult ajaga üksnes süveneb. Paraku on ikka veel kirjanikke, kel on vastik komme kirjutada lausa igal aastal imehästi.)

Kuivõrd püüab «Eesti novell» olla objektiivselt parima uue kohaliku lühiproosa pjedestaal? Või on tegu eelkõige koostajate subjektiivse maitse väljendusega?

Või siis selline küsimus. Miskipärast usun, et arvustaja Alvar Loog teab tegelikult ise väga hästi, kuidas ja kui suhtelised sellise objektiivsuse-subjektiivsusega lood on... Aga püüan siis lihtsalt meie töökäiku natuke kirjeldada.

Muidugi püüame olulisima asjana lähtuda sellest, et sõeluda välja lühijuttude paremik. Objektiivsus on siinkohal liiga raske sõna. Aga vähemalt väike samm selles suunas ehk võiks olla väljavalijate võimalikult suur mitmekülgsus ja valimisprotsessi demokraatlikkus.

Algusest peale on kokku lepitud, et «Eesti novelli» panevad kokku neli koostajat. Üks neist peaks igal aastal roteeruma. Nii et ka minule jääb järgmine raamat paratamatult viimaseks. Kaks neljast on eeskätt aktiivsed ja tunnustatud novellikirjanikud, ülejäänud kaks kirjanduskriitika ja/või toimetamisega seotud inimesed. Koostajate vahetumisel on püütud silmas pidada sedagi, et põlvkondlik või sooline tasakaal väga ühte otsa paigast ei läheks jms.

Esimese sammuna jagame ära, kes mida (ajakirjandusväljaandeid, raamatuid) valiva pilguga loeb. Ideaalis peaksid avaringis ühtesid ja samu asju lugema vähemalt kaks koostajat. Nende väljasõelutut (koos põhjenduste ja kommentaaridega) loevad juba kõik. Edasi antakse hääli (valdavalt lihtlabases kolmepunktisüsteemis) ning enamasti kujuneb kogumiku põhituumik (ca 10 lugu) selle põhjal juba välja.

Nüüd järgneb, vähemalt minu jaoks, õieti kõige põnevam etapp. Kuskile vahetsooni on jäänud veel 10–15 veidi vähem hääli saanud juttu, millest tuleks välja valida umbes pool. Siin läheb arutelu juba sisulisemaks, sest nüüd saab hakata kaaluma ka seda, kuidas üks või teine neist tervikusse sulanduks. Niisuguse mõttevahetuse tulemused võivad vahel olla ka ettearvamatud, näiteks et mõni nn algtuumikusse kuulunud lugu lõpuks sootuks välja jääb.

Sest jah, peale «pjedestaali» tahame siiski iga kogumikuga pakkuda ka tervikut, iseseisvat ja omanäolist raamatut. Püüame katta eri teemasid, laade jne – loomulikult lootmatagi küll pakkuda «kõigile kõike» või «igaühele midagi». Ka kogumiku kompositsioon pole niisama suvaline.

Võibolla ehk liiga naiivse inimesena ma muide ei jaga ettekujutust kõikvõimalikest žüriidest ja kolleegiumidest kui üksnes küünilisest võimumängust. Kuigi mõistan, et too levinud pilt võib end ebaõiglaselt kohelduna tundjale mõjuda lohutavana ja kõrvaltvaatajale deemonlikult atraktiivsena. Ja kus panused materiaalse või moraalse kapitali osas on suuremad, seal tõepoolest tulebki asjas osaleja jaoks juurde rohkem malematši ja pokkeri elemente.

Ju siis «Eesti novelli» puhul need panused õnneks-õnnetuseks veel nii arvestatavad pole. Igatahes minu jaoks on meie arutelud ja väitlused olnud ikka pigem midagi kirjanduskriitika virtuaalse workshop’i taolist, kust lahkud hea tundega ja alati veidi – no vähemalt tundub nii – targemana. Mille eest olen kõigile senistele kaaskoostajatele südamest tänulik.

Seotud lood
30.05.2020 02.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto