Sisukord
Kultuur
Postimees
01.06.2020
Eesti Eesti lühiuudised Suur intervjuu ⟩ Kriis tõi esile selle, mis niigi olemas oli (29) Graafikud ⟩ Erakonnad elavad võlast võlga (4) Tänasest tohib jälle igasuguseid asju teha (7) Majandus Estraveli juht: jõudsime ajaloolisse äärmusesse Majanduse lühiuudised Majandusnäitajad viitavad, et enne paranemist läheb hullemaks Kütusefirmad tõstsid vaikselt bensiini hinda Välismaa KOHALIK VAADE ⟩ Lätil oli pandeemias Eestist rohkem õnne (10) PÕHJALA VAADE ⟩ Kas Rootsi ja Taani muutusid ihneks? Välismaa lühiuudised USAs vahistati üle tuhande protestija (1) Arvamus Juhtkiri: oleme roherongile hilinemas (4) Herman Kelomees: debatiduellid ja -duetid VÄITLUS ⟩ Kas von der Leyeni plaan on Eesti suhtes õiglane? (44) Marge Tänava: klassiruum hirmutab noori (3) Loretta Kruusimäe: oma kodu või hooldekodu? (3) Sergei Metlev: muuseum õilistab Kultuur «Novell on varmas tabama ja jäädvustama ka ajavaimu pisimaid virvendusi» Eesti novellikunsti visiitkaart Sport Reportaaž ⟩ Rattaproff Norman Vahtra päästis Postimehe ajakirjaniku Spordi lühiuudised Suvine korvpallihooaeg algas efektselt Tartu Kudemisrändel latikas meelitab Emajõe kaldad kalastusturiste täis (1) Eili Arula: andke aega amortiseeruda Mari-Liis Pintson: üks õhupall koroonaaja tõelistele kangelastele Tartu lühiuudised Linnapea: kriisi mõju linnaeelarvele pole ränk, vaid mõõdukas Tammeka naiskond võttis meistriliigas vastu kaotuse Jaani kiriku terrakotade read täienesid paarikümne kujuga Meelelahutus Koomiks Sudoku

Eesti novellikunsti visiitkaart

4 min lugemist
Kertu Moppel FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Kogumik «Eesti novell», mis ilmus tänavu juba kolmandat aastat järjest, on end meie kirjandusväljal kiiresti laiemalt tutvustanud ja kehtestanud ning muutunud seeläbi iselaadseks kvaliteetbrändiks, kohaliku lühiproosa ja selle viljelejate visiitkaardiks.

Selles võib näha esindusteost, mis ei esinda mitte niivõrd koostajate maitset (ehkki kindlasti ka seda), vaid eelkõige eesti kirjandust ning oma kaasaega laiemalt. Selleks «oma ajaks» on iga köite puhul pealkirjas ära toodud aasta asemel tegelikult sellele eelnenu (kõnealusel juhul seega 2019), mil kõik kogumikku kaasatud tekstid esmatrükis ilmusid. Tänavuses köites oli enamiku puhul selleks kohaks kas Looming või Vikerkaar, ühel ka Värske Rõhk. Kaks teksti pärinevad autorikogumikest. Ning üks – nagu on tänuväärseks traditsiooniks kujunenud – sootuks saja aasta tagant.

Iga selline tervik on täpselt nii tugev, kui on tema kõige nõrgem lüli. Minu silmis sisaldab «Eesti novell 2020» vaid ühte kehva (või vähemalt vägagi vaieldava) kunstilise kvaliteediga teksti, milleks on Margit Lõhmuse «Veider». Samas on Lõhmus ainus autor, kes esindatud kõigis kolmes seni ilmunud novellikogumikus. Kõnealune lugu, mis näib selle loomingulist käekirja ja üldist taset arvestades pärinevat sootuks varasemast ajast (pakun, et autori aastatetagustelt gümnaasiumipäevilt), jätab kogumikus ilmumise kronoloogiat arvestades eelmiste foonil mulje, justkui oleks Lõhmuse talent vahepeal täielikku vabalangemisse sattunud.

Samas on see erand, mis kinnitab reeglit. «Eesti novell» ületab tervikuna minu silmis mõttelise kvaliteedilati päris turvalise varuga. Taevalikku tõde ja õiglust taga ajades võiks muidugi alati küsida, kui palju on veel neid tekste, mis väärinuks kohta nende kaante vahel. Aga praegusel juhul pole õiglusega midagi teha. Sest «Eesti novell» on oma pretensioonikast pealkirjast hoolimata erakapitali toel ilmuv ning vastavatest riiklikest ametkondadest ja kutseliitudest sõltumatu ettevõtmine. Kes maksab, see valib valijad. Ja õige ka.

Konkreetsete autorite ja tekstide asemel võib väljajääjate puhul rääkida pigem žanritest. Ja seda nii teemade kui ka vormivalikute lõikes. Oma maitsest lähtudes rõõmustaksin väga, kui nende kaante vahele oleks jõudnud (või millalgi jõuaks) mõni «tõupuhas» ulmejutt ja humoresk. Üldpilti rikastaks kindlasti ka mõni vastavates erialaajakirjades ilmunud suhte- ja/või seksijutt, kuid mul puuduvad nii teadmised kui tegelikult ka usk, et neilt kahelt skeenelt on vastava kogumiku tarbeks üldse võimalik liivast kulda välja sõeluda.

«Eesti novell 2020» sisaldab 17 teksti, mida minu tähelepanu- ja kujutlusvõime tõrguvad mingi mõistliku ühisnimetaja alla koondamast. Neid on samade kaante vahele kokku paisanud autorite kattuv kodakondsus, ühine esmailmumisaasta ning koostajate kapriis. Siit leiab tervikpilti rikastavat variatiivsust nii teemade, autorihäälte kui ka vormivõttestike poolest.

Loetud lood võlusid mind muuhulgas oma intrigeeriva autoripositsiooni ja isikupärase jutustajahääle (Kangro, Filimonov), köitva intriigi (Vadi, Kolk, Look), seiklusliku süžee (Kangro, Kolk, Vahter, Viitol), ladusa otsekõne (Haug), lõikava satiiri (Moppel), eluterve eneseiroonia (Kangro) ning leidliku puändiga (Põldver, Look, Sander, Berg, Filimonov, Viitol). Kusjuures Vadi teksti kulminatsioon on ehitatud ühele otsekõnelisele lühilausele, mis muudab lühijutu kirjanduslikult väljapeetud anekdoodiks.

Lugedes kleepus neist lugudest mu teadvuse külge mitu kandvat kujundit, nagu näiteks Läti lipp (Kangro), kardinapuu ja kohviku roheline tuli (Haug), rist (Põldver), matusepärg (Kolk). Mitu teksti (Jaanimägi, Nerve, Haug, Põldver, Look) mängis nii intriigi kui puändi ülesehitamisel oskuslikult üksteise vastu välja tõelisuse ja kujutlused, paar juttu kasutas tundlikult ja isikupäraselt ajaloolist ainest (Berg, otsapidi ka Ivanov). Suurem osa tekste on oma tundetoonilt tragikoomilised ning kergelt krutskilikkuse poole kaldu.

Tunnistan, et mulle jätsid lugedes kõige sügavama ja püsivama mulje tõsisema teemakäsitlusega palad (eelkõige Ivanov, aga ka Berg, Jaanimägi ja Põldver) ning üks (Moppel), mis turnib akrobaatliku osavusega filosoofiliselt läbitunnetatud personaalse tragöödia ja sotsiaalkriitilise groteski juuspeenel piiril.

Huvitaval ja ootamatul moel hakkasid lugemise käigus ja järel mu teadvuses omavahel riimuma ning vastastikuses vastupeegelduses esteetilist «lisaväärtust» looma Kertu Moppeli «Kangelase teekond» ja Andrei Ivanovi «Hapsal». Kaks dia­metraalselt erinevat teksti: kliinilise täpsuse ja kalkusega teostatud (topelt)võõritus ning pessoalikult omamütoloogiline, poeetiline ja filosoofiline proosapoeem. Mis liiguvad mõlemad omal moel tähendusi täis topitud tegelikkusest eemale, otsivad personaalset tähendust (või tähendusetust).

Moppeli jutu peategelane, helilooja Marko, isehakanud säästu-Pärt, mõtiskleb: «Ma ootan terve päev, et päev lõppeks, ja kui ta lõppeb, siis ma hakkan teda taga igatsema. Kahetsustunne närib ja jääbki närima. Nagu leinaloor oleks ees. Õhtune vaikus justkui eeldab, et tema sisse tuleb mingi tähendus. Aga ei tule. Pärt kirjutab nii, et vaikus on täidetud. Mina kirjutan nii, et isegi heli on tühi. Ja samas on see omamoodi saavutus. Mees, kes imes kõikjalt tähenduse välja» (lk 40).

Tunnistan, et ma näen sedasorti tähendusvaakumis, milleni küündib vaid totaalne kitš, omamoodi esteetilist ideaali, kehastunud semiootilist vaikelu, rahutu semioosi viimast rahusadamat. Moppel keerab selle ideaali loo lõpus siiski pea peale, teeb lõikava iroonia kaasabil sootuks teisel moel funktsionaalseks («Sa oled see hunnik sitta, keda vaadates teistel inimestel on parem olla. Sest nad ei ole sina», lk 41).

Semiootilisse tühjusesse vaatamises ning sellega kooskõla ja lepituse otsimises, maailma ja iseenese tühistumises leiab oma vahekulminatsiooni ka Ivanovi tekst – minu konkurentsitu lemmik selles kogumikus. Kui maailm on täis romaane, mis võinuksid oma ainest ja selle käsitlusviisi arvestades olla pigem novellid või jutustused, siis Ivanovi «Hapsal» on freestyle-novell, mis võiks minu poolest olla romaan; tekst, mille aines vajaks kõigis oma personaalsetes varjundites, metafüüsilistes finessides ning risoomselt liikuvas kujundiloomes põhjalikumat lahtikirjutamist.

Lõpetuseks tsitaat Moppeli tekstist, mis peegeldab armutu irooniaga arhetüüpse looja minapilti, oma väärtuse ja tähenduse otsimist endast väljastpoolt, sotsiaalse tegelikkuse vastupeegeldustest: «Mul on tunne, et ma olen pettumus. Aga kellele? Keda ma saaksin üldse pettuma panna? Keegi ei teagi mind» (lk 41).

«Eesti novell 2020» sisaldab tekste mitmelt autorit, kes pole end meie (täiskasvanute) kirjanduses veel piisavalt kehtestanud, kes pole veel oma raamatuni jõudnud, ent keda meil oleks tark teada ja tähele panna. Lisaks Kertu Moppelile on selles nimekirjas veel Kairi Look, Paula Nerve, Piret Põldver ja Tauno Vahter.

«Eesti novell 2020»

Koostajad: Made Lui­ga, Kajar Pruul, Johanna Ross ja Urmas Vadi

Autorid: Maimu Berg, P. I. Filimonov, Toomas Haug, Andrei Ivanov, Urmo Jaanimägi, Maarja Kangro, Jüri Kolk, Kairi Look, Margit Lõhmus, Kertu Moppel, Paula Nerve, Piret Põldver, Kristjan Sander, Tauno Vahter, Urmas Vadi, Livia Viitol ja Eessaare Aadu

MTÜ Eesti Jutt, 2020

192 lk

«Eesti novell 2020». FOTO: raamat
Seotud lood
30.05.2020 02.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto