Juhtkiri: liivlaste testament leitud!

  • Venemaal toimuv haldusreform ohustab soome-ugri põlisrahvaid
  • Eesti välispoliitika arengukava 2030 ei maini sugulasrahvaste toetamist
  • Eesti peaks rohkem panustama oma sugulasrahvaste toetamisse Venemaal
Soome-ugri rahvaste lipud FOTO: Kristjan Teedema

Umbes nii võiks kõlada uudis Eesti valitsuse rahastatud teadusekspeditsioonist arhiividesse kogu maailmas. Loomulikult pärandasid liivlased oma kunagise territooriumi lähimale sugulasrahvale – eestlastele. See võtaks aga kaameks Kremli administratsiooni, sest äkki on ka maridel, mordvalastel, hantide ja teistel Venemaa hõivatud soome-ugri aladel samasugused testamendid.

Meie naabrite juures käib tasahilju suur piiride ümberjoonistamise reform, mis mõjutab ka Eesti julgeolekukeskkonda, samuti on Eestil võimalus osaleda selles mängus suuremalt kui praegu.

Haldusreformid on igikestev teema ükskõik millises riigis ning piiride tõmbamine käib nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku arvestades. Mõistagi toimub see eri mahus ja tihti ka võimule sobivast vaatenurgast lähtudes. Nüüd on piiride tõmbamise järg jõudnud taas soome-ugri rahvaste alade kallale. Hiilivalt on see toimunud juba pikemat aega, kuid nüüd võtab uusi tuure.

Meie sugulasrahvastele kuuluvad autonoomsed ringkonnad on ülisuured ja asuvad maavarade poolest rikastes piirkondades. See on aga osa probleemist, mitte lahendusest. Palju kasulikum on ajada asju mitte rahvakillu, vaid suurlinnas elava korrumpeerunud ametnikuga. Samuti on käsuliin suuremas territoriaalses üksuses anonüümsem ja vaidlusi vähem. Saab probleemid kiiremini kaelast ära.

Teine põhjus on kindlasti julgeolek. Venemaa kahtlustab teisi rahvaid. Suurtes administratiivsetes üksustes väheneb väikerahva osakaal rahvastikust kohe ning see jätab neile palju vähem väljavaateid oma asja ajada. Sellega riik arvestabki, sest see oma asi võib olla ohtlik. Ei saa ju lubada, et kui Venemaa peaks kunagi tõesti föderatsiooniks saama, võiksid need subjektid kuidagi isemeelseks muutuda. Kuna kõik ugri riigid maailmas kuuluvad Euroopa Liitu ja paar neist ka NATOsse, ei tea neid usaldada.

Kogumis toovad muutused kaasa omakeelse hariduse ja kultuuri hääbumise ning seeläbi rahvusliku eneseteadvuse mahasurumise. See omakorda avab aga tee jäädavaks assimileerumiseks teise rahva hulka.

JUHTMÕTE

Hea, et muretseme katalaanide pärast Hispaanias või uiguuride ja tiibetlaste pärast Hiinas. Ometi peaks sugulasrahvaste autonoomsete ringkondade kadumine panema meid rohkem muretsema.

3

Hiljuti avaldatud Eesti välispoliitika arengukava 2030 ei räägi sugulasrahvastest sõnagi. Kas see ei ole osa meie välispoliitikast või pole üldse edaspidi osa meie riigi poliitikast? Hea, et me muretseme katalaanide ja teiste vähemuste pärast Euroopa Liidus või uiguuride ja tiibetlaste pärast Hiinas. Ometi peaks sugulasrahvaste autonoomsete ringkondade kadumine panema meid rohkem muretsema.

Kõigil kolmel ugri riigil on olemas programmid sugulasrahvaste toetuseks. Ometigi saaks see toetus olla märksa laiem ja koordineeritum, sest me suudame seda. Just Eesti suudab seda, sest Ungari on nagunii minemas teist teed, mis kulgeb üsna Kremli lähedalt, ning Soome ajab Venemaaga üldse teistsugust poliitikat kui ükski teine riik maailmas.

Ühelt poolt võib ju öelda, et haldusreform on iga riigi siseasi ja on Eestigi jaganud kunagise Nurmekunna muinasmaakonna Viljandi-, Jõgeva- ja Järvamaa vahel. See oli aga ugrilaste siseasi. Eesti peaks olema märksa aktiivsem küsimustes, mis puudutab ugrilaste siseasjadesse sekkumist.

Seotud lood
02.06.2020 04.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto