N, 2.02.2023

Ilmajutt: helkivatel ööpilvedel on põnev ajalugu

Jüri Kamenik
, Meteoroloog
Ilmajutt: helkivatel ööpilvedel on põnev ajalugu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Helkivad ööpilved. 
Helkivad ööpilved. Foto: Mailiis Ollino

Esimest korda registreeris kindlalt polaarmesosfääripilved 1885. aastal korraga mitu vaatlejat, sealhulgas Karl Ernst Albrecht Hartwig Eestist. On kahtlustatud, et juba 1851. aastal võis neid näha Tartus Johann Heinrich Mädler. Lõunapoolkeral registreeriti nende nägemine esmakordselt 1888. aastal Punta Arenases.

Esialgu seostati neid 1883. aastal toimunud Krakatau vulkaanipurskega, mille tõttu sattus atmosfääri, sealhulgas stratosfääri ja ilmselt siis ka mesosfääri palju tolmu. Kuid pilvi nähti ikka ja jälle edaspidigi, kui tolm oli juba atmosfäärist sadeneda jõudnud. Igatahes ei tundu usutav, et just see vulkaanipurse põhjustas nende pilvede tekke. Seega on jäänud helkivate algus müsteeriumiks.

Tänapäeval on teada, et helkivad ööpilved koosnevad väga väikestest jääkristallidest. Nende esinemissagedus on isegi kasvanud, sest mesosfäär jahtub tasapisi. Täpne põhjus on teadmata, kuid suure tõenäosusega on jahtumine seotud kliimamuutusega.

Varem arvati, et neid ilmub taevasse vaid valgete ööde vööndis. Seda arvamust põhjustas asjaolu, et pooluste lähedal on suvel taevas väga hele kuni polaarpäevani ja seetõttu ei ole helkivad ööpilved taeva taustal silmaga eristatavad. Hiljem selgitati kaugseire abil välja, et mida poolusele lähemale, seda rohkem neid on, kuni esinemissageduse maksimumini pooluse kohal, kus neid on enam kui pooltel suvepäevadest.

Nõukogude Liidus ja sealhulgas Eestis tegeldi helkivate ööpilvede vaatlemisega aktiivselt ja vaatlusmetoodikas saavutati kõrge kvaliteet. Eestlastest sai helkivate ööpilvede uurijana tuntuks teenekas Charles Villmann (1923–1992), kes juhtis pikka aega seda tööd Tartu observatooriumis, kogu NSV Liidus ja isegi maailmas laiemalt. Helkivaid ööpilvi uuriti ka orbitaaljaamade abil. Tänapäeval on üks tähtsamaid helkivate uurimiskeskusi maailmas Kiruna Põhja-Rootsis.

Morfoloogia alusel eristatakse helkivate ööpilvede mitut vormi ja neil omakorda alamvorme. Vaatlemisel hinnatakse helkivate ööpilvede heledust viiepallises skaalas. Mõlema aspekti kohta on põhjalikum ülevaade minu pilveraamatus („Eesti pilveatlas”).

Mõtet on otsida helkivaid ööpilvi taevast alates 25. maist kuni augustini välja (pärast 10. augustit võib neid reeglina näha vaid põhjarannikul silmapiiril). Need püsivad nähtavad mõnest minutist mitme tunnini. Mõnikord on need eredamad kesköö paiku ja nõrgenevad siis hommikupoole ööd ruttu, aga vahel saavutavad suurima heleduse just vastu hommikut (enne päikesetõusu). Üldiselt on hea, kui taevast on võimalik pikemat aega vaadata, sest silmad harjuvad siis pimedusega. Kui kasutada on mingeid abivahendeid, näiteks binoklit, on neid võimalik avastada kuni pool tundi varem kui palja silmaga.

Välja on antud vaatlusjuhendeid, nt Herman Mürk; Herbert Niilisk (1959). Juhend helkivate ööpilvede ja virmaliste vaatlusteks. Eesti NSV Teaduste Akadeemia (ka sarjas „Abiks loodusevaatlejale” 41).

20. mai paiku alanud kevad on jäänud püsima ja paistab, et see areneb umbes nädalaga edasi suveks. Tänasest alates on lootust vihmale. Öökülmaohtu karta pole.

Märksõnad
Tagasi üles