L, 28.01.2023

Paneme maasika salati sisse

, toidublogi «Jagatud rõõm» autor
Paneme maasika salati sisse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Maitseküllane salat täidab hästi kõhtu ning sisaldab lisaks vitamiinidele ja mineraal­ainetele ohtralt kasulikke rasvhappeid. Maasikaid puhastades jäta pestud otsad alles, aseta vee sisse ja juba tunni aja pärast võid nautida mõnusa mekiga maitsevett.
Maitseküllane salat täidab hästi kõhtu ning sisaldab lisaks vitamiinidele ja mineraal­ainetele ohtralt kasulikke rasvhappeid. Maasikaid puhastades jäta pestud otsad alles, aseta vee sisse ja juba tunni aja pärast võid nautida mõnusa mekiga maitsevett. Foto: Silja Luide

Kellele ei meeldiks kodumaised värsked magusamast magusad maasikad. Peagi on need valmis ja hoiame pöialt, et saaksid ilusti korjatud ja jõuaksid sööjateni, et saaksime neid nautida.

Maasikas oli populaarne juba Vana-Roomas, kuigi varasemad looduslikud sordid ei olnud nii suurte ja magusate marjadega kui praegune üldlevinud aedmaasikas (Fragaria ananassa). Looduses leidus marju külluses ja täpselt ei olegi teada, millal maasikataimi aedades kasvatama hakati. Esimene teade Euroopas selle kultiveerimisest pärineb alles 14. sajandi alguse kuningakoja aiast Pariisi lähedal, kus kasvas 1200 maasikapuhmast, kuid inkad kasvatasid maasikataimi tõenäoliselt juba varem.

Algselt kasvatati Euroopa aedades looduslikke maasikaliike. Nüüdseks on selle koha üle võtnud aedmaasikas, mille nimetuse all on kokku üle 5000 hübriidse maasikasordi.

Praeguse aedmaasika eest võlgneme tänu Põhja-Ameerikast Euroopasse toodud ja aiataimena levinud virgiinia maasika ja Lõuna-Ameerikast pärineva suurema marjaga tšiili maasika kõrvuti kasvatamisele (eelkõige Prantsusmaal), mille tulemusel need risttolmlesid ja hakkasid head saaki andma. Need suureviljalise maasika istikud viidi aga Inglismaale, kus aednik Philipp Miller neid esmakordselt kirjeldas (1759). Kümmekonna aasta pärast andis prantslasest botaanik Antoine Nicolas Duchesne ristandile ananass- ehk aedmaasika nimetuse, mis on kasutusel siiani.

Tervislik ja maitsev

Maasikas on teiste marjadega võrreldes rauarikas, samuti sisaldab rohkem C-vitamiini kui enamik teisi. Viimase osas jääb maasikas alla vaid mustale sõstrale. Lisaks on maasikas 0,8–1,7% happeid ja 5–7% suhkruid.

See, mida maasikal marjaks nimetame, on botaanilises mõttes koguvili ehk lihakaks muutunud õiepõhi, mille südamikus asub õietelje pikendus. Marja pinnal on aga pähklikesed ehk seemnised, mida rahvasuus seemneteks kutsutakse.

Lisaks magustoitudele, kookidele ja tortidele on maasikas suurepärane suviste salatite koostisaine, lisades erksat värvi, kasulikke toitaineid ja imelist magusat maitset. Maasikas läheb väga hästi kokku juustudega: sini- ja valgehallitusjuust, kitse- ja lambajuust, mozzarella, feta, halloumi jt grill- ja praejuustud. Samuti saab maasikaid fooliumis grillida, mis teeb need eriti mahlaseks.

Praegu maailmas populaarsust koguva nullkulu ehk zero waste kokkamise põhimõtetega kooskõlas võiks ka maasikal ära kasutada kõik osad. Nimelt võid maasikaid puhastades pestud otsad alles jätta, asetada vee sisse ja juba tunni aja pärast võid nautida mõnusa maasikameki ja -aroomiga maitsevett. Maasikalehtedest ja -vartest saab aga maitsva tee, neid tasub talveks kuivatada ka koos õite ja marjadega.

Märksõnad
Tagasi üles