N, 2.02.2023

Kihlvedu tegi agronoomist lihaveisekasvataja

Silvi Lukjanov
Kihlvedu tegi agronoomist lihaveisekasvataja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eneselegi ootamatult sai Eha Annikovist lihaveiseid kasvatava ettevõtte juht. Aastatega on ta loomade hingeelu tundma õppinud ja võiks nende kasvatamisest kunagi pensionipõlves lausa raamatu kirjutada. 
Eneselegi ootamatult sai Eha Annikovist lihaveiseid kasvatava ettevõtte juht. Aastatega on ta loomade hingeelu tundma õppinud ja võiks nende kasvatamisest kunagi pensionipõlves lausa raamatu kirjutada. Foto: Aare Hindremäe

Kui 50. aastates naine oli äkitselt töökohavaliku ees, ei osanud ta arvatagi, et põldude asemel võib ta armuda lihaveistesse. Praegu ei saagi ta enam aru, kas lihaveistega tegelemine on elustiil, hobi või ikkagi äri.

Lelle Põllumajanduse Osaühingu (POÜ) juhatuse liikme ja tegevjuhi Eha Annikovi sõnul on ettevõttes neli võrdset töötajat. „Kasvatame punaseid ja musti aberdiini-anguse ja šarolee tõugu lihaveiseid, karjas on üle 180 amme, 130 lehmikut, üle 100 pulliku ja kuus sugupulli. Maad on meil 331 hektarit, kokku kasutame loomadele söötade tootmiseks 420 hektarit rohumaad. Kõigil on oma ülesanded ja kõik oleme ühtemoodi vajalikud,” tegi ta kiire ülevaate.

Naine liitus Lellega 2007. aasta sügisel kihlveo tõttu. „Olime sel ajal kõik 50aastased naised ja domineeris arvamus, et meid enam keegi tööle ei taha. Saatsin oma CV kahte põllumajandusettevõttesse, kes otsisid agronoomi,” meenutas ta. Annikov on EPA lõpetanud agronoom ja töötas sel ajal Järvamaa Kutsehariduskeskuses agronoomina. Tallinna poole ta minna ei tahtnud, kuid tema elukohast Türi vallas, kus ta elab siiani, Rapla pool asuvasse Lelle POÜsse läks uudistama. Tundus põnev, kuigi kohapeal põldudel avanenud pilt polnud just kiita. „Olen siitkandist pärit, mu isapoolsed esivanemad on pärit Eidapere kandist. Küllap see mõjutas, samuti see, et siin oli maad rohkem harida ja seetõttu rohkem võimalusi.”

Ootamatult veisekasvatajaks

Algul polnud maaharimistehnika kuigi uus. Abiks olid oma pere ja sõbrad-tuttavad. Endisest töökohast oli kaasas Mihhail, üks neljast töötajast siiani. Imekombel said maad kevadel haritud ja suvel hein tehtud.

Siis kõik muutus. 1993. aastal asutatud Lelle POÜs kasvatati 2007. aasta kevadeni piimakarja ja teravilja ning oldi Agro Piima ASi tütarettevõte. Siis teatasid tolleaegsed omanikud, et Lelle POÜ lõpetab piimakarjaga ja jätkab vaid rohusööda tootmisega.

„Soovisime luua Lelles toimiva söödatootmise, mis varustaks teisigi Agro Piima tütarettevõtteid,” selgitas Annikov. Selleks muutuseks sobisid naise agronoomiteadmised ideaalselt.

Piimakari müüdi, 2007. aasta sügiseks oli laudas 80 noorlooma ja hulk loomasööta, tühjad tootmisruumid, lagunev tehnika ja kolm töötajat. Aga omanike mõtted muutusid taas ja järsku oli Lellet tarvis lihaveiste kasvatuskohana. Maad jagus ja osteti 90 aberdiini-anguse ja simmentali tõugu lihaveist.

Nüüd sai Annikovist, kes polnud enne lihaveiseid lähedalt näinudki, lihaveiseid kasvatava ettevõtte juht. Ta vajas enda kõrvale kvalifitseeritud meeskonda. Mitmed neist leidis ta endisest töökohast Järvamaal. Areneti jõudsalt, osteti uut tehnikat, uuendati tootmisruume ja kui omanikud vahetusid, ehitati PRIA toel lihaveistele uus laut koos söödahoidlaga.

Looma hingeelu tuleb tunda

Annikov õppis tundma lihaveiste hingeelu, ta võiks nende kasvatamisest kunagi pensionipõlves lausa raamatu kirjutada. Ta teab nüüdseks hästi, millal neile peaaegu tonnistele lihamägedele võib julgelt läheneda ja millal on targem e­emale hoida.

„Ohtlikke juhuseid on ikka olnud, loomadega töös pole teisiti. Tigedad on nad vaid vasikaid kaitstes,” täpsustas ta. „Loomadega tuleb tegeleda, nendega rääkida, õigel hetkel riielda ja kiita. Nad saavad kõigest aru. Võõrastamise vältimiseks tuleb iga päev käia õues karja juures. Kõik need teadmised on tulnud aastatega.”

Ettevõtjana hakkamasaamisest rääkides muutus naise hääletoon aina tõsisemaks. Lelle POÜ varustab kohalikke põllumehi tõuloomadega ja kohalikku turgu lihaga. „Meie kasvatatud pulle on korduvalt valitud Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) testgruppidesse, nad on esinenud näitustel ja oksjonitel ning saanud seal tunnustust,” sõnas ta.

Osaühingu tootmismaht on viimased paar aastat olnud sama, kuid muutunud on kokkuostuhinnad, seda ikka ettevõtja kahjuks. „Majandada on aidanud noorloomade turustamine välismaale ETKÜ ja jõudluskontrolli spetsialistide abiga,” lausus Annikov.

Praeguses eriolukorras on riigipiirid kinni. „Peatatud on lubade menetlemine ja sertifikaadid on aegunud, seetõttu on müümata varem kokkulepitud loomapartiid.”

Hind kõvasti kukkunud

Lihaveisekasvatajale on pullikute eksport oluline sissetulekuallikas. Vähemalt oli, seni kuni looma eluskaalu kilo eest maksti 2,50–2,70 eurot, mõne grupi eest isegi kuni 3 eurot. Poola ja Türgisse müüdi pullikuid 250–300kilostena.

„Nüüd on hind langenud alla kahe euro eluskaalu kilo eest, isegi kuni ühe euroni,” tõdes ta.

Annikov tunnistas, et iga päev loomadega tegelemise ja nende heaolu tagamise kõrvalt nii väikese seltskonnaga edasi rühkida on raske. Tegemist on töömahuka protsessiga ja soovitakse leida mõistlikku teed, et toodetud liha või loom oleks õiglaselt väärtustatud nii tootjale kui ka lõpptarbijale.

„Teeme kõik siin tööd käte, südame ja mõistusega ning soovime selle eest ka väärilist tasu. Aga tulu kipub jääma a­ina napimaks. Tegelikult ei saagi enam aru, kas lihaveistega tegelemine on elustiil, hobi või ikkagi äri,” kõneles ta.

Kohalikke tootjaid märgatakse

Põllumajandusuuringute Keskus kogub ja avaldab artikleid ja projektinäidiseid selle kohta, kuidas Eesti maapiirkonnad koroonaviirusega toime tulevad. Annikovi meelest on hea, et märgatakse kohalikke väiketootjaid ja tooteid.

„Loodan, et nüüd õpime lõpuks hindama toidu tootjat ja valmistajat. Viiruse levik mõjutab kõiki, kuid loodus ei o­ota viiruse taandumist ja loomadel sünnivad järglased,” kõneles ta tõsisel toonil. Järelkasv tahab sügisel-talvel jällegi süüa ja peavarju.

Nii tuleb äestada karjamaid, külvata heinaseemet, rajada ja parandada karjaaedu ning varuda sööta. Seda, mismoodi käituvad edaspidi teised riigid oma siseturu kaitsmisel, ei oska praegu keegi öelda.

„Kui lõpetaksime suures mahus välisturgude soosimise ega tooks liha sisse kaugelt võõralt maalt, võib-olla majandaksime Eestis nii, et teaksime ja tunneksime üksteist paremini,” arutles ta. „Kindlustunde tagame vaid siis, kui meie inimeste laual on valdavalt hea ja puhas Eesti toit,” ütles Annikov.

Märksõnad
Tagasi üles