Juhtkiri: iga üldistus on natuke vale

Meeleavaldus Californias politsei võimuliialduste vastu. FOTO: ROBYN BECK/AFP/Scanpix

Ameerika Ühendriikides jätkuvad meeleavaldused, mis said alguse sellest, et valgenahaline politseinik tappis mustanahalise kahtlustatava.

Suures osas keskendutaksegi vastasseisule, justkui mõtleks valge politseinik tööle minnes a priori, kuidas teise nahavärviga inimeste õigusi võimalikult palju rikkuda.

Tuleb arvestada, et suur osa diskussioonist on keskendunud vägivaldsetele protestidele, kuigi enamik meeleavaldustest on olnud rahumeelsed. See, mis toimub, ei ole klassikaline «võim versus rahvas»-vastasseis ning suur osa võimukandjatest on tapmise hukka mõistnud. Keeruline oleks ka kuidagi teisiti reageerida videole, kus räige võimuliialdus välja paistab. Loomulikult tuleb teadlik tapmine hukka mõista. Siiski peab arvestama, et USAs on 332 miljoni inimese peale peaaegu 18 000 politseiorganisatsiooni ning ligikaudu 800 000 politseinikku. Sellise arvu inimeste hulgas on esindatud kõikvõimalikud iseloomu ja käitumise variatsioonid ning organisatsioonidelgi on erinev kultuur.

Kuigi tegemist ei olnud üksikjuhtumiga, pole suur osa protestidest ja rüüstamistest sugugi seotud George Floydi tapmisega. Pigem on ühiskonnas tekkinud pinged kanaliseeritud reaktsiooniks sellele juhtumile. Protestides osaleb alati hulk osalisi ja need võivad muutuda vägivaldseks. Igal sellisel üritusel osalevad päriselt hoolivad inimesed, kuid on ka rahvakogunemist ära kasutavad grupid. Nii liituvad tihtipeale massiga kurjategijad, kellele see on mugav võimalus omandada Armani ülikond, uus televiisor või mõned ehted. Tuleb tuttav ette? Lisaks tiirlevad selle ümber veel toimuva ärakasutajad ja eneseupitajad, kes püüavad oma positsiooni ühiskonnas või parteis parandada.

JUHTmõte

Selles loos on palju tahke ning mustvalget hea-kurja võitlust pole, ei saagi olla, sest üks tapmine ei ole Ühendriikides toimuva tegelik põhjus, ja iga üldistus on natuke vale.

1

Iga presidendi kohus on hukka mõista politsei vägivallatsemine, aga ka massilised korratused lõpetada ja turvalisus riigis taastada. See ei sõltu absoluutselt selles, milline president Valges Majas istub. Tõsi, USAs on nii palju nii mitme alluvusega politseiorganisatsioone, et presidendile ei jäägi eriti midagi.

Seega oleks Obama tõenäoliselt vabandust palunud, Reagan tõhustanud tähesõdade programmi ning Trump elab ennast välja Twitteris. Pole kahtlustki, et Trump on osa probleemist ning kaudselt on rahutused suunatud tema vastu, õli on tulle valanud tema empaatia puudumist näitavad säutsud.

Trump elab aga valimiste ootuses ning pigem sümpatiseerib talle Putini kui Macroni käitumine. President ei tohi paista nõrk, sest talle tundub, et kui ta midagi ei tee, on ta ühiskonna arvates saamatu. Seda ei saa aga lubada, sest siis poleks America Great Again. Nii räägibki ta 19. sajandi esimese poole seaduse kasutamisest, et saata sõjavägi rahutusi ohjeldama. USA politsei ja rahvuskaart on aga niigi piisavalt raskelt relvastatud ning vaevalt et lennukikandja toomine Watergate’i hotelli akende alla tegelikult probleemi kuidagi lahendada aitaks. Rahutused võivad talle siiski kasu tuua, sest valdav osa ühiskonnast ootab korra taastamist.

Selles loos on palju tahke ning mustvalget hea-kurja võitlust pole, ei saagi olla, sest üks tapmine ei ole Ühendriikides toimuva tegelik põhjus ja iga üldistus on natuke vale.

03.06.2020 05.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto