Popkameeleoni mutatsioonid ja kauakestvad kompleksid

Muusikalise kollektiivi The 1975 põhimees Matthew Healy Londoni kontserdil.  FOTO: Martin Harris/Capital Pictures/MAR/Capital Pictures

​The 1975 edasilükatud ja lõpuks ilmunud album ei olegi ehk nii halb, kui laidetakse, kuid samas pole kaugeltki nii hea, nagu kiidetakse. Bändi neljanda stuudioalbumi «Notes on a Conditional Form» puhul näikse publikumi seas valitsevat armastuse-vihkamise suhe. Kellele meeldib, sellele meeldib kompromissitult, ja vastupidi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Bändi ambitsioonikad afäärid erinevate stiilidega said tuule tiibadesse ja testosterooni saba alla nende teisel albumil «I Like It When You Sleep, for You Are So Beautiful yet So Unaware of It» (2016), mis kõlas nagu hea ja julge popp sellepärast, et see oligi hea ja julge popp. Kolmandal, nõretaval ja tundlev-indleval albumil «A Brief Inquiry into Online Relationships» (2018) läks see kontseptsioon pisut ja vahel isegi pisut rohkem kui pisut rappa ning tervik mõjus tüütult ja väsitavalt. Uus album on eelkäijast aga veelgi pikem ja astub laia särava naeratusega – partsti! – sama reha otsa. 22 pala on salvestatud 16 stuudios, aga kui paljusid artiste kopeeritud, on juba raskem öelda. Just nimelt kopeeritud, mitte võetud eeskujuks, tehtud hommage või arendatud edasi.

05.06.2020 08.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto