Aja auk. Kadumise esteetika

2018. aastal kerkis Londoni Hyde Parki 7000 õlitünnist tehtud tahukana ulpiv saar, autoriks ikka Christo. FOTO: SIMON DAWSON/REUTERS

Kuulsin Christost esimest korda ülikooli ajal Jaak Kangilaski kunstiajaloo loengutes. Selles, et ­Christo võttis kätte ja mähkis mingisuguse mastaapse objekti riidesse, oli loomulikult midagi, mis jäi kohe ja kiiresti meelde. Christot ei olnud vaja hakata pärast seda enam meelde tuletama. Kui sai pärast loengut mööda linna kõnnitud, ja mööda linna muidugi sai kõnnitud, ja silmatud mõnd riidesse mähitud objekti, mille all olid tellingud ja kus käis kibedam renoveerimistöö, sai ikka öeldud: vaata, Christo tegutseb.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Christoga seoses võivad meenuda ka Ellen Niidu ja Edgar Valteri lasteraamat «Suur maalritöö» ja mustkunstnik David Copperfield – kõik nad mõtlesid suurte muutuste registris ega teinud seda nagu päkapikud. Kui ikka teha, siis teha! Muidugi leidus ka neid, kes küsisid: kas Christo tehtav on üldse kunst, ja kui on, siis kas pole need tellingud, mis seal seisavad ja kus turnivad kiivritega mehed, ka kunst? Sellised küsimused on ikka olnud asjakohased ja neid võib küsida vast edaspidigi.

Christo suri 31. mail 84-aastasena ja üksjagu jäi temast maha selliseid objekte, mis olid saanud tunda tema poolt sisse mähitud olemist: riigipäevahoone Berliinis, Pont Neufi sild Pariisis, saared Floridas jne, aga ka puud, tänavad, müürid jne. Üht-teist jäi ka tegemata, sest üks asi oli idee, teine aga teostus koos kõikvõimalike institutsionaalsete läbirääkimiste ja veenmistega. Kas meil on ikka seda vaja, küsiti ja ilmselt alati mitte põhjuseta.

05.06.2020 08.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto