Kuidas anda hinnet elurikkusele?

Professor Pärtel oma Elva lähistel asuva maakodu lähedal metsas. Intervjuus Postimehele räägib professor Pärtel, kuidas arendati maailma unikaalne Rohemeetri rakendus ja kuidas ta üldse hindab eestlaste teadlikkust elurikkusest. FOTO: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Aprilli lõpus tutvustasid Tartu Ülikooli teadlased avalikkusele uut rakendust nimega Rohemeeter – veebilehte, kus igaüks saab valida punkti kaardil ning algoritmid annavad selle paiga elurikkuse seisundi kohta hinnangu. Postimees vestles rakenduse ühe vedaja professor Meelis Pärtliga nii Rohemeetrist kui ka sellest, kuidas üldse elurikkuse probleemidesse suhtuda.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Aprilli lõpus tutvustasid Tartu Ülikooli teadlased avalikkusele uut rakendust nimega Rohemeeter – veebilehte, kus igaüks saab valida punkti kaardil ning algoritmid annavad selle paiga elurikkuse seisundi kohta hinnangu. Postimees vestles rakenduse ühe vedaja professor Meelis Pärtliga nii Rohemeetrist kui ka sellest, kuidas üldse elurikkuse probleemidesse suhtuda.

Kust üldse sündis idee luua selline n-ö elurikkuse personaalmeditsiini rakendus?

Üldisem taust on, et Eestis on elurikkuse jaotust ja seaduspärasusi ikka päris pikalt uuritud ja aja jooksul on kogunenud väga head andekihid. Julgen öelda, et elurikkuse uurituse osas on Eesti maailma tippude hulgas. Seetõttu tekkiski mõte, et äkki on võimalik luua arvutialgoritm, mis võimaldaks teadlase vaadet kuidagi automatiseerida ning anda n-ö personaalne hinnang, kuidas mingi piirkond Eestis võiks elurikkust toetada. Üldiseid hinnanguid, et mis on loodusele hea, on antud küll, aga konkreetsetele paikadele automatiseeritud hinnangu andmise võimalust ei olnud.

Sellised mõtted olid peades mõnda aega ringi käinud ja siis peaaegu aasta tagasi korraldas Tartu Ülikool ühe teadustulemuste toodetesse viimise konkursi. Kuigi meie toode ei ole raha, vaid pigem ühiskonna teenimiseks, taotlesime toetust ja meid valitigi teise hulgast välja.

Kui ma Rohemeetri lahti võtan ja oma mõõtmispunkti välja valin, saan vastuseks mingi protsendi. Mu matemaatikust vanaisa on alati rõhutanud, et protsent ei ole kunagi asi iseenesest, vaid on ikka sajandik millestki. Kui ma saan näiteks oma kodu juures tulemuseks 56 protsenti, siis mis see 100 protsenti on? Millest me protsente võtame?

See 100 on üks kombineeritud indeks. Arutasime ka kolleegidega, et iseenesest võiks edasi anda eri aspekte, aga tavakasutajale on ilmselt kõike arusaadavam üks selge indeks, mis varieerub nulli ja saja vahel. See kirjeldab, kuidas konkreetne elupaik omab mingeid tunnuseid, mis siis elurikkust toetavad või ei toeta.

Põhimõtteliselt on see elurikkust toetava informatsiooni hulk kogu infost, mis selle ala kohta on. Kuna elurikkus on ju elupaigaga seotud, ei saa me ju kõike muidugi ühe vitsaga lüüa. Nagu igal linnul oma laul, on igal elupaigal oma elurikkus. Linnades vaatame ühesuguseid näitajaid, soodes teisi, metsades kolmandaid jne. Siis arvutame välja, et kui palju on kogu olemasolevas informatsioonis selliseid kriteeriumeid, mis just sinna kohta sobivat elurikkust toetavad.

Tõenäoselt olete ka vaadanud, et kas mujal maailmas on analoogseid arendusi tehtud või on Rohemeeter maailmas praegu veel ainulaadne?

Päris analoogset ma leidnud ei ole, selles mõttes on ta ainulaadne küll. Kui meie projekti hinnati, siis toodi välja, et Ühendkuningriigis on mingisugune rakendus olemas, aga see oli rohkem tööriist, mis näitas, kas antud piirkonnas on nõutud keskkonnahinnang mingi tegevuse jaoks. Meie rakendus on palju teaduslikum ja täpsem.

Eesti on muidugi andmete hulga poolest maailmas väga tipus, aga kindlasti on ka teisi piirkondi, kes võiks sarnase tööriista vastu huvi tunda. Plaanime rohemeetri kohta kirjutada ka teadusartikli, et tutvustada, kuidas elurikkust käsitlev teadus igapäevaellu saaks jõuda. Võrdlesin rohemeetri hinnangut ka mõnede elurikkuse mõõtmistega, mis meie töörühm teinud on, ja tulemused ikkagi enam-vähem klappisid. See andis julgust, et ju siis kaardilt saadud hinnangud lähevad ka tegelikkusega kokku.

Tegin eksperimendi ja valisin Rohemeetris paiga, kus igas suunas on kilomeetrite kaupa metsa. Tulemuseks sain 70 protsenti. Siis vaatasin Tartu kesklinna, seal 50 protsenti. Kadrioru pargis aga kõrgemgi kui kummaski. Ometigi on seal ju selgelt inimtegevusest mõjutatud koht ja loogiliselt võiks seal äkki ikkagi nigelamini olla. Kuidas selline asi tekib?

Sellised väärtused näitavad, et linnades vaatamegi asulate võimet omale iseloomulikku elurikkust hoida. Asulates võibki olla päris palju elurikkust. Näiteks Tallinnas Lasnamäel ei ole nii palju toetavat informatsiooni, seal on Rohemeetri hinnang madal. Hiiumaa metsades vaatame, kuidas metsade elurikkusega lood on, Tartu kesklinnas aga seda, kuidas linnaloodusele toetust on. Peamiselt vaatame, kui palju on rohelust ja milline see rohelus on.

Seega teoreetiliselt võiks iga elupaik varieeruda 0 ja 100 vahel. Näiteks on küsitud rabade kohta, mis on unikaalsed, aga liikide arvu poolest üsna kasinad kohad. Ometigi saavad need enamasti 100 punkti, kuid seda vaid siis, kui ala on looduskaitse all ja kuivendust tehtud ei ole, sest siis on raba elurikkus hästi hoitud ja meil ei ole selle ala kohta mitte midagi halba öelda.

05.06.2020 08.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto