See 100 on üks kombineeritud indeks. Arutasime ka kolleegidega, et iseenesest võiks edasi anda eri aspekte, aga tavakasutajale on ilmselt kõike arusaadavam üks selge indeks, mis varieerub nulli ja saja vahel. See kirjeldab, kuidas konkreetne elupaik omab mingeid tunnuseid, mis siis elurikkust toetavad või ei toeta.
Põhimõtteliselt on see elurikkust toetava informatsiooni hulk kogu infost, mis selle ala kohta on. Kuna elurikkus on ju elupaigaga seotud, ei saa me ju kõike muidugi ühe vitsaga lüüa. Nagu igal linnul oma laul, on igal elupaigal oma elurikkus. Linnades vaatame ühesuguseid näitajaid, soodes teisi, metsades kolmandaid jne. Siis arvutame välja, et kui palju on kogu olemasolevas informatsioonis selliseid kriteeriumeid, mis just sinna kohta sobivat elurikkust toetavad.
Tõenäoselt olete ka vaadanud, et kas mujal maailmas on analoogseid arendusi tehtud või on Rohemeeter maailmas praegu veel ainulaadne?
Päris analoogset ma leidnud ei ole, selles mõttes on ta ainulaadne küll. Kui meie projekti hinnati, siis toodi välja, et Ühendkuningriigis on mingisugune rakendus olemas, aga see oli rohkem tööriist, mis näitas, kas antud piirkonnas on nõutud keskkonnahinnang mingi tegevuse jaoks. Meie rakendus on palju teaduslikum ja täpsem.
Eesti on muidugi andmete hulga poolest maailmas väga tipus, aga kindlasti on ka teisi piirkondi, kes võiks sarnase tööriista vastu huvi tunda. Plaanime rohemeetri kohta kirjutada ka teadusartikli, et tutvustada, kuidas elurikkust käsitlev teadus igapäevaellu saaks jõuda. Võrdlesin rohemeetri hinnangut ka mõnede elurikkuse mõõtmistega, mis meie töörühm teinud on, ja tulemused ikkagi enam-vähem klappisid. See andis julgust, et ju siis kaardilt saadud hinnangud lähevad ka tegelikkusega kokku.