Sisukord
Arvamus
Tänane leht
05.06.2020
Eesti Valmisolek teiseks viiruselaineks tekitab küsimusi (3) Eesti lühiuudised 136 aastat Eesti lipu sünnist Uus suund kopsuvähi ravis Eesti haridusnipid pandi müüki (1) Austria võimud esitasid Andreas Veerpalule kriminaalsüüdistuse Kirjanik tšättis end Armastusesaalist kohtusaali (2) Tondilossid meelitavad lapsi ja kodutuid (2) Majandus Eesti üks rikkaim ettevõtja: kõige tähtsam on hoida inimesed kodumaal (16) Majanduse lühiuudised Eesti riigivõlakirju saatis suur menu Välismaa Surve Trumpile suureneb mõlemalt poolt (12) Välismaa lühiuudised McCanni kadumisloo peamine kahtlusalune on sakslasest pedofiil Poola välisminister: piiride sulgemine oli vajalik (2) Arvamus Juhtkiri: eeskujulik Eesti võiks tegutseda palju suuremalt (6) Mart Raudsaar: kaheksa põlvkonna jagu kasvamist (11) VÄITLUS ⟩ Kas Eesti vajab kodanikupalka? (60) Andres Herkel: mille nimel protestime? (3) Enn Säde: «Ei mingit kiirrongi-monstrumit!» (3) Kultuur Julia Aug: Venemaa kasutab epideemiat isikuvabaduste hävitamiseks Sport Noorte rallisõitjate tulevik on hägune Spordi lühiuudised Uibo stardib omapärasel võistlusel Tallinn Tondilossid meelitavad lapsi ja kodutuid (2) Tartu Tartumaa maasikakasvatajate tööjõumure pole lahendust leidnud (26) Rannar Raba: ajuvabaduse puiestee (12) Küsitlus: mida arvate Autovabaduse puiestee loomisest juulikuuks? Vanemuise tänava remontija kõiki vigu ei tunnista Tartu lühiuudised Koroona suhtes testitud geenidoonorid on oodatud Eesti geenivaramu uude uuringusse Loodusesõbrad kogunevad maratonile Vallo Nuust juhib Pallast ja mootorratast Meelelahutus Koomiks Sudoku

VAATA KA: KUULA.POSTIMEES.EE

VÄITLUS ⟩ Kas Eesti vajab kodanikupalka?

5 min lugemist
  • Koroonakriis on võimendanud kodanikupalga kehtestamise debatti.
  • Soome kodanikupalga eksperimendi tulemused on vastuolulised.
  • Riigikogu sotsiaalkomisjon: lähiajal pole kodanikupalk Eestis võimalik.

Kriisi leevendamiseks on alustatud esimeste laialdaste kodanikupalga katsetustega, näiteks USAs. Postimehe ja Eesti Väitlusseltsi podcast’ide sarja «Väitlusmeistrid» 3. osas vaidlevad inimesed, kes ei esinda oma isiklikke seisukohti. Neile määratud pooltel väitlevad SpeakSmarti argumenteerimiskoolitaja Siim Vahtrus ning Bolti Kesk- ja Ida-Euroopa kommunikatsioonijuht Karin Kase.

SIIM VAHTRUS (POOLT): Riik peaks tagama oma kodanikele inimväärse äraelamise sõltumata sellest, kas ta parasjagu otsib aktiivselt tööd või mitte. Vaadates, kuhu on jõudnud Eesti miinimumpalk (540 eurot – toim), võiks kodanikupalk olla kuskil 500 eurot.

Esiteks aitaks see leevendada sotsiaalseid vapustusi, nagu koroonakriis, või ka lihtsalt neid, mis kaasnenuks n-ö neljanda tööstusrevolutsiooniga niikuinii. Robotid, algoritmid ja üha targem tehisintellekt võtavad inimeste käest veelgi töökohti ära. Suurima löögi all on kõige lihtsamad töökohad. Juba praegu on poodides üha vähem töötajaid ja kassapidajaid, kes on asendatud iseteeninduskassaga. Samamoodi on ka paljud raamatupidajad, assistendid ja muud kõiksugu lihtsamad kontoritöökohad asendatud arvutiprogrammide, algoritmide ja iseõppivate süsteemidega.

Selle kõige ühiskondlik mõju vähendab usaldust igasuguste avalike institutsioonide vastu. Äärmuslus kasvab. Seda nähtust on juba võimalik ka Eestis tuvastada. Need, kellel pole tööd, kes tunnevad ennast ilmajäetuna ja mahajäetuna. Peaksime tegema nii, nagu soovitavad Bill Gates, Elon Musk, Mark Zuckerberg, Richard Branson ja nii edasi – kehtestama kodanikupalga.

KARIN KASE (VASTU): Minu esimene ja suurim probleem kodanikupalgaga on see, et see oleks riigile kohutavalt kallis projekt – üle 500 miljoni euro kuus, üle kuue miljardi aastas. Ma pole eriline matemaatik, aga Eesti riigieelarve oli 11,8 miljardit. Seega neelaks kodanikupalk aastas pool riigieelarvet.

Teiseks, meil on juba olemas toimiv sotsiaalkindlustussüsteem, mis lahendab sinu kirjeldatud probleemid. Vähemalt miinimumpalka saavad kõik inimesed, kes kuskil töötavad. Need, kes kuskil ei tööta, saavad sotsiaaltoetusi: töötu abiraha, erinevaid elatisrahasid. Tulumaksuvaba miinimum garanteerib, et kõige vähem palka saav osa ühiskonnast ei pea seda raha riigile tagasi maksma.

Minu kolmas probleem selle plaaniga on see, et tegemist on n-ö helikopterilt külvatava rahaga. Me maksaksime seda ühe kulbiga kõigile: rikastele, vaestele, töötutele ja töötajatele. Jõukatel inimestel pole sellest suurt kasu, neil on ükskõik, kas see 500 eurot saadakse või mitte. Vaesed aga kodanikupalgast tegelikult abi ei saa, kuna kuskilt peab tulema see raha, mille riik oma poolest eelarvest ära jagab. Kodanikupalka on proovitud Šveitsis, Kanadas ja ka Soomes eksperimendi korras, mis muuseas näitas, et inimesed tööd selle tulemusena tegema ei hakanud. Inimesed muutusid küll natuke rõõmsamaks, aga nad ei olnud motiveeritud ümber õppima ja tööd leidma.

TAUST

  • Soome kodanikupalga eksperimendis osales 2000 töötut inimest, kellele maksti 560 eurot kuus olenemata sellest, kas nad otsisid aktiivselt tööd või teenisid muud lisatulu.
  • «Esimese aasta andmete põhjal võime öelda, et kodanikupalga saajatel ei läinud tööturul ei paremini ega halvemini kui kontrollgrupis olnud inimestel,» ütles uuringu koordinaator Ohto Kanninen.
  • Koroonakriisi mõjude leevendamiseks on USAs kasutatud meedet, mis on sisuliselt ajutine kodanikupalk.

SIIM VAHTRUS (POOLT): Miks sa arvad, et inimesed ei peaks tahtma juurde õppida, kui neil on see võimalus olemas ja sellega ei kaasne sissetuleku kadu?

KARIN KASE (VASTU): Paraku näitavad kõikvõimalikud erinevad inimkäitumise uuringud, et iga inimene on täpselt nii laisk kui tal lastakse olla. Kui riik võimaldab inimesel mugavalt ära elada, ilma et ta peaks mitte midagi tegema, siis miks ta peakski? Kui valida, kas panustada palju aega, et omandada uus amet või oskus ja saada selle eest miinimumpalka või saada sedasama palka ja mitte midagi teha, siis miks peaks rabelema?

SIIM VAHTRUS (POOLT): Kui rääkida süsteemi maksumusest – kas sa oled nõus, et kui riik kehtestab uusi toetusi, on riigil õigus kehtestada ka uusi makse?

KARIN KASE (VASTU): Absoluutselt. Siin on erinevaid variante: maksustada kõiki inimesi ühtmoodi, teha astmeline tulumaks, mille puhul vaesemad vähem ja rikkamad rohkem. Kui maksudega võetakse kelleltki midagi ära, siis keegi ikka kaotab. Sa vist toetad seda Robin Hoodi varianti, kus rikaste arvelt võetakse rohkem?

SIIM VAHTRUS (POOLT): Täpselt nii. Raha tundub kõige keerulisem ja ületamatum takistus siin väitluses. Ma tuletan meelde, et me pole pretsedenditus olukorras. Ka esimene tööstusrevolutsioon tõi kaasa selle, et varasemad sotsiaalsed sidemed nõrgenesid. Bismarcki Saksamaa pidi kehtestama terve rea varem täiesti mõeldamatuid toetusi, nagu töövõimetuskindlustus ja vanaduspension. See, et täna selle jaoks raha ei eksisteeri, on jama. Muidugi tuleb rohkem inimesi maksustada. Kui masinad asendavad inimtöö – maksustame siis ka roboteid.

KARIN KASE (VASTU): Kas ei oleks mõistlik teha nii, et rikastele ei maksaks seda palka, et kodanikupalka saaksid päriselt need, kes seda toimetulekuks vajavad.

SIIM VAHTRUS (POOLT): Teoreetiliselt – kui tahta süsteemi keerulisemaks ajada ja ametnikele tööd anda.

KARIN KASE (VASTU): See ei oleks üldse keeruline. Asendame kõik toimivad sotsiaalkindlustussüsteemid sellega, et abivajavatele inimestele makstaks konkreetne summa, aga mitte neile, kellel seda vaja ei ole.

SIIM VAHTRUS (POOLT): Siis vajab täpsustamist see küsimus, kes on sinu hinnangul need inimesed, kes seda vajavad?

KARIN KASE (VASTU): See on juba praegu normaalselt piiritletud: inimesele peab pärast kõiki makse jääma kätte mingi konkreetne summa, et elada.

SIIM VAHTRUS (POOLT): Nüüd me jõuamegi olulise tuumani, mis on kodanikupalga eelis võrreldes praeguste süsteemidega. Võib-olla vastab see osaliselt ka küsimusele, kas inimesed jäävad diivanile lebasklema või tahavad tööd teha. Kodanikupalga eelis on see, et inimestel on pidev turvavõrk, mille pealt saab öelda «ei» halbadele töökohtadele, mis inimesele midagi ei paku ega edasi ei arenda. Praeguse süsteemi üks suurimaid nõrkusi on see, et töötu, kes tahab saada töötu abiraha, peab pidevalt käima töötukassas, täitma oma tööotsimiskava ning peab võtma vastu töökohad, mille puhul on ametnik teisel pool lauda otsustanud, et see on talle sobiv.

KARIN KASE (VASTU): Aga sellisel juhul oleks kõige mõistlikum hakata riigi poolt juba suunama neid inimesi ennetavalt ümberõppimisele. Vaatama, et nendel inimestel oleks tulevikuks töö olemas.

SIIM VAHTRUS (POOLT): See eeldab seda, et riik esiteks teab, millised on tuleviku töökohad – ma arvan, et ta veel ei tea. Teiseks eelduseks on see, et inimesed ka tahavad nende töökohtade jaoks õppida. Lisaks, rääkides mittetöötavatest diivaniinimestest, kas me võime nõustuda, et tegelikult tehakse üle maailma väga palju tööd, mille eest ei maksta palka? Võtame või näiteks koduperenaised. Hiljuti USAs tehti üks uuring, kus vaadati, milliseid erinevaid töörolle oma elus täidab üks koduperenaine. Mis sa arvad, mitu tuhat dollarit peaks ühele koduperenaisele maksma, kui nende töö tõlkida tööturule ümber?

KARIN KASE (VASTU): Arvestades, et see töö kestab sisuliselt 24 tundi ööpäevas, siis ikka väga palju.

SIIM VAHTRUS (POOLT): 10 000 dollarit keskmiselt ühele koduperenaisele kuus, selle eest, mida ta kodus tasuta teeb.

KARIN KASE (VASTU): Sa räägid nüüd ikkagi Ameerika näitest. Eestis sellist koduperenaiste kultuuri ei ole. Eestis on õnneks vanemahüvitise süsteem, mis võimaldab poolteist aastat lapsega kodus olla. Ameerikas peavadki inimesed otsustama, kas nad käivad tööl või saavad lapse ja jäävad koju. Vastuseks sellele, miks ma eeldan, et inimesed jäävad diivanile, on Soome näide: seal valiti välja 2000 inimest, maksti kodanikupalka 560 eurot kuus ja see kogemus näitas, et need inimesed ei otsinud tööd ega tahtnud tööle minna.

SIIM VAHTRUS (POOLT): Soome eksperiment kestis vaid kaks aastat, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg sellist tüüpi katse läbiviimiseks. Eksperiment näitas, et nendel inimestel oli vähem terviseprobleeme, vähem stressi, vähem probleeme keskendumisvõimega ning nad olid oma tuleviku suhtes enesekindlamad. See ongi vundament, mille pealt inimene on valmis õppima, ennast arendama ja leidma oma kutsumuse elus. Kodanikupalk, millest varem räägiti nagu naljast, mida pärismaailmas eales ei rakendata, on koroonakriisi tulemusena pannud mitmed riigid seda katsetama. Võtame näiteks kasvõi USA, kus «helikopteriraha» on mingisuguses vormis kriisiajaks kavasse võetud. Väga mustas stsenaariumis, kus näiteks kolmandik riigist on korraga tööta, võib lisaks õiglusküsimusele tekkida probleem halduskoormusega. Kõigi töötuhüvitistaotluste läbitöötamine käib üle mõistuse.

KARIN KASE (VASTU): Samas, Eestis see praegu toimib. Meil on töötukassa meede, mis maksab kinni teatud koguse töötajate palka. See kaudselt on seesama asi, raha on endiselt üks pott ja seda tuleb kuidagi liigutada inimesteni. See natuke sarnaneb kodanikupalga mehhanismiga. Endiselt jääb küsimus sellest, et kodanikupalk nõuab väga palju raha. Riigil on niikuinii vaja üle miljardi laenu võtta, et aidata ettevõtteid ja et töötutele abiraha maksta. Mul on tunne, et hakata praegu igale inimesele mingit raha kätte andma on veel võimatum, kui see oli enne, kui riigil läks natuke paremini.

04.06.2020 06.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto