Andres Herkel: mille nimel protestime?

Andres Herkel FOTO: Mihkel Maripuu

Olen õnnelikust põlvkonnast, kelle noorusmässu aeg langes kokku Eesti taasiseseisvumisega. Toonane radikaalsus on tänane normaalsus ja mul pole tulnud vaateid vahetada. Vastupidi, demokraatia ja rahvaste vabadus on ikka veel tähtsad ideaalid. Sellepärast elan kaasa ikestatud rahvaste püüdlustele, Hongkongi meeleavaldajatele ja sõnavabaduse eest seisvatele ajakirjanikele. Nad on justkui osa mu enese identiteedist, kirjutab kolumnist Andres Herkel. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ometigi kinnitatakse, et USA meeleavaldused on «sügavalt hoolivad, ühendavad ja inimlikud». Kindlasti näevad paljud osavõtjad seda just nii, sest iseenda mäss mõeldakse alati õilsaks. Ja kui riigil juhtub tõesti olema president, kes rahusõnumi asemel õli ­tulle valab, siis seda enam. Siiski on raske uskuda, et valge politseinik läheb tööle kinnismõttega, kuidas mõnele mustanahalisele naha peale anda, või et meeleavaldusega liituja mõtleb algul sellele, millisesse poodi vargile minna.

Kui aga küsida, kuhu see kõik välja viib, siis näen lääne demokraatiakultuuri, vabaduse ja heaolu kohal süngeid pilvi. Koroonaviiruse ­kriisi tagajärjel jäävad paljud ­inimesed ilma sellest, millega nad seni olid harjunud: töö ja raha, mugavused, reisid, kõrge enesehinnang. See kõik võib plahvatada kergesti ja üsna ootamatute ajendite peale.

04.06.2020 06.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto