Eesti laenas just võlakirjadega 1,5 miljardit eurot. Kui vaadata, mismoodi Eesti riigi võlakirjadele tormi joosti, võime olla uhked oma eeskujuliku krediidireitingu üle. Üle kahesaja investori soovis neid osta kokku 7,7 miljardi eest. Olgu võrdluseks öeldud, et 18 aastat tagasi, kui Eesti viimati võlakirju müüs, märgiti need 2,7 korda üle. Toona kujunes võlakirja tootluseks 5,19, seekord 0,235 protsenti aastas. Arvestada tuleb, et aeg oli teine ja ka Eesti riik oli teine. Äsjane võlakirjaemissioon näitab kõige otsesemal viisil usaldust selles suhtes, mismoodi oleme seni oma rahaasju hoidnud.
Küsimus on selles, mida me selle rahaga teeme ja mida võiksime teha, kui mõtleksime suurelt. Aprilli alguses vastu võetud lisaeelarve fookus on suunatud olevikku ja lähitulevikku ja laen läheb selleks, et ettevõtted ei läheks eriolukorra tõttu pankrotti, et töökohad püsiksid ja riigi investeeringud jätkuksid. Kõik see on vajalik ja mõistetav.
juhtmõte
Mobiilne internet, mida peame inimõiguseks, on aeglane ja kallis, kuid kiire püsiühenduse loomiseks on valitsus planeerinud vaid 15 miljonit eurot.
Kuid pandeemia näitas ka seda, et endine maailm ei pruugi enam täiesti samal kujul taastuda ja põhimõtteliselt on majandusmuutused ikkagi möödapääsmatud. Kui juba muutuda, siis miks mitte teha seda otsustavalt ja investeerida tulevikku.
Eesti on uhke oma e-riigi üle, kuid tegelikkus on midagi muud. Mobiilne internet, mida peame lausa inimõiguseks kasvõi soos ja rabas, on aeglane ja kallis, ning kiire interneti püsiühenduse loomiseks on valitsus lisaeelarves planeerinud vaid 15 miljonit eurot.
