Hiiumaal Käinas avati sel nädalal lõpuks ometi Tuuletorni-nimeline elamuskeskus. Tähelepanuväärne maamärk ja huviobjekt nii saare külalistele kui ka püsielanikele. Viimastel aastatel kõikvõimalikel viisidel – näiteks Eesti Vabariigi 100. aastapäeva korraldustoimkonna juhi ja Euroopa kultuuripealinna Tallinna programmidirektorina – meie kultuurielu kujundanud Jaanus Rohumaa (50), keda teatrisõbrad tunnevad eeskätt tundliku käega lavastajana, on Tuuletorni loovjuht.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ta on värskelt avatud tõmbekeskuse kuuel korrusel üheks tervikuks sidunud külastaja ees lahti rulluva loo, kuhu on oma aja, ande ja energiaga panustanud paljud rohkem või vähem Hiiumaaga seotud inimesed. Sestap pole muidugi ime, et me kohtumise sissejuhatuseks – ehkki kohtumine toimub paraku Tallinnas – tuleb jutuks just nimelt Tuuletorn, Rohumaa loometöö värskeim vili. See pole pelgalt jutt, vaid verbaalne ekskursioon mööda Hiiumaa (aja)lugu ja torni korruseid. Täies mahus ümberjutustamine poleks siin vast mõistlik. Parem minna ja ise kaeda. Ent Tartust pärit Rohumaa kirglikust armastusest Hiiumaa vastu, elust, teatrist ja ka meie ellu sekkunud kriisiajast räägime seda enam.

Oled Tuuletorni loovjuht. Mida see sisuliselt tähendab?

Kui lühidalt öelda, siis ikkagi lavastamist. Ja kui inimene midagi lavastab, siis ta ei saa teha seda üksi. Sa ei saa ju kodus omaette lavastada, on vaja ka teisi inimesi. Tuuletorni projekti hakati juba väga pikka aega tagasi vedama. Mind kutsuti kaasa lööma siis, kui hoone oli põhimõtteliselt projekteeritud, ehitusega väikestviisi algust tehtud ning ka sisearhitektuurne lahendus oli osaliselt olemas. Oli üldine visioon, mis seal võiks umbes olla…

Hiiumaa ajalugu, tänapäev, loodus…

Just. Olid kõik need klotsid või hajusamad ideepilved, et midagi taolist võiks seal ju olla. Mind kutsuti, et kõigest sellest saaks kokku ikkagi kunstiline tervik. Ütleme siis, et Shakespeare oli näidendi valmis kirjutanud ja mind kutsuti seda lavastama.

Lausa nii?

Nojaa, aga see pole siiski klassikalises mõttes teatrilavastus, vaid pigem ikka tänapäevane elamuskunst, mille tegemisse on kaasatud disainerid, animaatorid, kunstnikud, töömehed, ajaloolased, heliloojad, filmitegijad… Tahan kindlasti märkida, et sain kokku panna erakordselt kihvti loomingulise kollektiivi. Ja see oli üks hästi mõnus tegemine. Ma väga loodan, et sama mõnusalt hakkab see töö ka külastajatele paistma.

Püüdsimegi luua Tuuletorni ühelt poolt inimesele, kes ei tea mitte midagi Hiiumaast. Tuleb saarele, külastab torni ja saab sealt esmase põhjaliku ülevaate, millega tegu ja kuhu järgnevatel päevadel või nädalatel minna. Teisalt mõtlesime neile, kes on Hiiumaal käinud, ent otsivad põnevamaid kohti, mis ehk esimese hooga end nii kergelt kätte ei anna. Ja samas on keskus loodud hiidlastele endile. Et saarel oleks ka näiteks talvel midagi teha. Olen ise talviti pikemalt Hiiumaal olnud ja mingil ajal tekib ikka küsimus, kuhu lastega minna ja mida teha. Sinna torni tuleb kohvik ja ronimissein. Baltimaade kõrgeim siseruumis ronimissein on ta päris kindlasti, kuuldavasti üks kõrgemaid ka Põhjamaades. On väike näitusesaal. Kohe torni kõrval asub ujula, mis oli küll juba varem valmis, ning millalgi peaks sinna keldrisse tekkima ka näiteks bowling. Kokkuvõttes on Tuuletorn ikkagi elamuskeskus, mitte klassikaline muuseum. Tõsi, koostöös (Hiiumaa muuseumi teadusdirektori) Helgi Põllo ja teiste legendaarsete muuseumiinimestega on nii mõnedki Hiiumaa parimad palad kenasti välja pandud.

Torn on uhkelt modernse joonega ja see pani mõtlema, et näiteks päris paljudes Eesti väikelinnades, mis on saanud värskelt moodsad keskused…

Jess! Ma olen väga häppi selle üle. See oli ju EV 100 programmi üks keskseid projekte.