Sisukord
Arvamus
Postimees
06.06.2020
Eesti Eestlased murravad Lätti, aga mitte enam viina järele Postimees tähistas eile 163. sünnipäeva tordi ja näitusega (4) Hea uudis tuleviku toidudetektiividele Leitud sõduri viimane lend (1) Majandus Elu on läinud paremaks ja lõbusamaks Börsiaktsiatele joosti tormi juba eelmisel aastal (1) Meelelahutuslaevandus otsib uut sisu Välismaa Aro Velmet: miks pole USA rassiline ebavõrdsus kadunud? (54) Venezuelas tiksub humanitaarpomm (1) Välismaa lühiuudised Arvamus Juhtkiri: «Tere jumalime, venda!» Aleksei Lotman: võitlus «metsiku» rannaga (1) Kuidas öelda: «Sinu elu loeb»? (25) Eksinud merehulkurid Kunstimaastikule puhtalt lehelt? Oodatust parem (1) Urmas Nemvalts: päeva karikatuur (3) Sport Soome meistriliigaga liitunud HC Tallinn loodab olla teerajaja Loe ⟩ Kiri, mis hävitas legendaarse Lance Armstrongi karjääri (1) Eesti ainus proff, kes võistleb Verstappeni, Leclerci ja Alonsoga Soome ja Eesti hobisportlaste seas vohab doping (2) Jaanus Kriiski kolumn. Piirkondlikud spordiliidud – kasutamata potentsiaal! Merendus Meelelahutuslaevandus otsib uut sisu Merenduse lühiuudised AK Hannele Valkeeniemi: sada aastat dramaatikat, eraldi ja koos Ojaveer, Kiho, Saluri: mälestusi iseseisvuse taastulekust (1) EKI keelekool: «Ära mine närvi» (1) Jüri Saar: Ameerika antiiktragöödia (28) Kuidas anda hinnet elurikkusele? Teadlane seletab: kas loodus ei saa tõesti üraskitõrjega hakkama? (7) Digikultuur. Mis saab eesti keelest digiajastul? (1) Vikerkaar loeb. Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust Mats Traadi ajamaastikud Baltisakslased sõja jalus (10) Võimas ja tüütu Kelle veri vannitorustikus? Nädala plaat: Tantsumasina motoorne essents Aja auk. Kadumise esteetika (1) Popkameeleoni mutatsioonid ja kauakestvad kompleksid Juurikas: valitsus ja medal (2) Juurikas: meedia viskleb krampides Arter Jaanus Rohumaa: Ma pole kunagi läinud kedagi vägisi ümber kasvatama, ammugi mitte õpetama Villade rajamine Hispaanias tekitas Swedbankis kahtlusi (6) Karu läks kõndima. Sest telekas olid ainult halvad uudised Purjetamine – kõige kallim viis jõuda kusagile tasuta Rabarber on Allikukivi veinitäht (1) Yamaha number 18. Pool aastat elust projektiratta peale 30 noort moegeeniust mürgeldab Effil (2) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: «Tere jumalime, venda!»

2 min lugemist
  • Eesti-Soome diplomaatilistel suhetel täitub 100 aastat
  • Vaatamata kõigele on Eesti-Soome suhted olnud vennalikud
  • Meil on sarnane keel, aga kas ikka tunneme teineteist põhjalikult
Iseseisvuse taastanud Eesti esimene Soome suursaadik Lennart Meri andis oma volikirja Mauno Koivistole 1992. aasta 23. aprillil. Paremal Soome välisminister Paavo Väyrynen, tagareas Piret Saluri ja Sven Jürgenson. FOTO: Kulle Raig FOTO: Kulle Raig

Kui sirvida meie rahvuseepost «Kalevipoeg», leiame sealt episoode, mis rõhutavad eestlaste ja soomlaste vennalikku sidet. Siis kui Kalevipoeg astus üle Soome sepa läve, tervitas viimane teda sõnadega: «Tere jumalime, venda!» Kahtlemata väga tähenduslik pöördumine.

Kuidas see kohtumine viimaks lõppes, on meile kõigile teada. Kuid halvasti öeldule või tehtule on alati järgnenud painav kahetsus. Ka see on miski, mis iseloomustab meie riikide vahelisi suhteid päris hästi. Seda isegi tänasel päeval. Alles mõni kuu tagasi pidi peaminister Ratas oma Soome kolleegilt vabandust paluma, kui tema valitsuse liige esines raadios sõnavõtuga, mis riivas naabrite valitsuse soolist koosseisu.

Sageli peetakse Eesti ja Soome sõbralikke suhteid iseenesest mõistetavaks, kuid Teisele maailmasõjale järgnenud okupatsioon lõpetas diplomaatilise läbikäimise sootuks. Vaatamata tõrgetele on meie suhted Soomega olnud alati pigem vennalikud.

Soome keeles on isegi selline tore sõnapaar nagu isoveli ja pikkuveli – «suur vend» ja «väike vend». Tegemist on kena iseloomustusega kahe sugulusrahva kohta. Võtab hästi kokku nii rahvaarvu erisuse kui ka geograafilised mõõtmed. Vaevalt leidub maailmas palju selliseid rahvaid, kes tavatsevad ennast niimoodi kutsuda.

JUHTmõte

Meil on põhjust olla uhked nii oma naabri kui ka iseenda viimaste aastakümnete saavutuste üle, tähistades Eesti-Soome diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva.

Mõnikord tuleb ette küsimusi, mis ajendavad meid üksteise peale kulmu krimpsutama, ent kui asi puudutab Euroopa Parlamendis hääletamist, siis oma regiooni huvide eest seisame raudkindlalt koos. Võib-olla on nende üksikute pinnavirvenduste taga hoopis teatav paradigma muutus. Kellele ikka meeldiks olla elu lõpuni pikkuveli, kes veel 1990. aastate alguses pidi kandma suure venna väikseks jäänud rõivaid ja kuulama manitsusi, kuidas on mõistlik ja otstarbekas idas asuva naabriga suhelda. Ent kas me ikka tunneme teineteist läbi ja lõhki, nagu võiks seda arvata pereliikmetest? Meil on küll sarnane keel ja mõttelaad, kuid kas see on piisav, et mõista teineteise murede algpõhjuseid?

Kindlasti on küsimusi, mis vajavad põhjalikku analüüsimist, kuid neid saab lahendada vaid ausa ja otsekohese rääkimise teel, üksteise suhtes patroneerivat hoiakut võtmata.

Aga mõelda vaid: kui elu oleks läinud teisiti ja Soome poleks Eesti taasiseseisvuse järel kehastunud vanemaks vennaks, kas meie elujärg oleks siis nii hea, nagu see praegusel ajal on?

Võrreldes oma saatusekaaslastega meil on ikka tõsiselt vedanud, eriti oma naabriga. See võis olla võimas tunne, kui said parvlaevaga sõita Helsingisse, tunnetada läänelikku eluolu ja vabadust. Avanes võimalus töötada lihtsal ametikohal, aga see-eest missugust palka maksti! Nii võis mõnigi eestlane pärast lühikest kodust ­eemal olekut lubada endale uue värviteleri ja pesumasina. Raha jäi ka korteri remondiks.

Meil on põhjust olla uhked nii oma naabri kui ka iseenda viimaste aastakümnete saavutuste üle, mille on teataval määral sepistanud Soome hõimlased. Nagu igas peres on paremaid ja halvemaid aegu, tragikoomilisi suhtedraamasid ja üksteise ületrumpamist, püsib Eesti ja Soome vennalik suhe edasi.

Seotud lood
05.06.2020 08.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto