Inimesed hakkavad seda siis nägema, kui nad hakkavad kaotama töökohti, kui hakkavad tekkima probleemid väikeettevõtetel, kui rahvas hakkab tundma avaliku sektori kärbete mõju, kui algavad rasked arutelud riigi pakutavate hüvede ja teenuste üle. See on alles ees.
Me üritame ühiskonda kaitsta suure šoki eest. Kui ma räägin suurest šokist, siis ma arvan, et te Eestis mõistate seda väga hästi. See juhtus pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kui ka näiteks Venemaa kaugetes osades, nagu Karjalas, pidid inimesed elama põhimõtteliselt naturaalmajanduses, kui õpetajatele maksti piimas ja küttepuidus ning üritati end elatada potipõllumajandusega.
Selline suur löök tabas paljusid Ida-Euroopa riike, kes pidid oma majanduse ümber kujundama. Nüüd üritame sellist lööki vältida.
Löök oleks nüüd isegi suurem, sest elustandard on kõrgem. Kui nüüd juhtuks Eestis või Soomes midagi, mis tähendaks, et põhimõtteliselt neljandik majandusest kaob, näeksime drastilisi tagajärgi: töötust, toidujärjekordi ja kõike seda.
Ka ELi päästefond ei võta lööki ära, kuid pehmendab seda – nii, et juhtunu mõju oleks umbes samas ulatuses või, kui meil on väga palju õnne, isegi väiksem kui see, mis toimus pärast finantskriisi.
Kui vaadata, mis toimub mujal, muuseas Ameerika Ühendriikides, siis kas EL on piisavalt tugev, et püsti jääda, kui kogu maailm käib alla?
Kindlasti mitte. Aasia ja USA satuvad suurde hätta. Selle mõju on globaalne. Kui mõtleme, et ELi SKT moodustab maailma omast umbes 16 protsenti ja rahvastik alla kümne protsendi, peame tõsiselt rabelema, et end maailmamajandusega võrreldes päästa.