Soome eurosaadik Pietikäinen: koroonakriisi majanduslik löök alles tuleb

Te olete taustalt majandusteadlane. Kas te julgeksite hinnata, kui suurt osa koroonakriisi majanduslikust mõjust me oleme praeguseks näinud?

Umbes üht protsenti.

Kui ma võrdlen finantskriisiga, siis praegu on pisut samasugune seis olukorraga, kui Lehman Brothers langes USAs ja seal varisesid pangad kokku. Sellel oli mõju Ühendriikidele, sellel oli mõju aktsiaturule. Kuid inimesed [Euroopas] käitusid endiselt üsna tavaliselt: lendasid, ostsid, sõid ja naersid.

Mõnikord võrdlen ma seda seisu stratosfääris lõhkenud pommiga: sähvatust on näha, kuid kulub aega, enne kui pommi mõju jõuab Maale. See ei tähenda, et see sind ei tabaks.

Kui meenutame kõiki teisi kriise, siis see on alati sama: kõigepealt päästik ja siis kulub paar kuud, mil sa seda oma elus ei näe.

Oleme näinud tervishoiufaasi – karantiine ja piiranguid –, kuid mitte majanduslikku poolt, kui välja arvata mõned inimesed, näiteks firmaomanikud, kelle restoran on suletud, või reisiettevõtjad. Üldises plaanis on kriis veel n-ö seal üleval.

See õigustab ka Euroopa Liidu (EL) taaskäivitamisfondi, sest koroonakriisi majanduslik löök tuleb palju suurem kui finantskriisil. Kui tulevad ka koroonaviiruse teine ja võib-olla kolmas laine, on kriis samasuguses mastaabis nagu 1920. aastate suur depressioon.

Juba praegustel hinnangutel langeb meie SKT 8–12 protsenti. Suuremat majandusmõju hakkame nägema tuleval aastal ja ehk isegi siis mitte kõige hullemat osa.

Inimesed hakkavad seda siis nägema, kui nad hakkavad kaotama töökohti, kui hakkavad tekkima probleemid väikeettevõtetel, kui rahvas hakkab tundma avaliku sektori kärbete mõju, kui algavad rasked arutelud riigi pakutavate hüvede ja teenuste üle. See on alles ees.

Me üritame ühiskonda kaitsta suure šoki eest. Kui ma räägin suurest šokist, siis ma arvan, et te Eestis mõistate seda väga hästi. See juhtus pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kui ka näiteks Venemaa kaugetes osades, nagu Karjalas, pidid inimesed elama põhimõtteliselt naturaalmajanduses, kui õpetajatele maksti piimas ja küttepuidus ning üritati end elatada potipõllumajandusega.

Selline suur löök tabas paljusid Ida-Euroopa riike, kes pidid oma majanduse ümber kujundama. Nüüd üritame sellist lööki vältida.

Löök oleks nüüd isegi suurem, sest elustandard on kõrgem. Kui nüüd juhtuks Eestis või Soomes midagi, mis tähendaks, et põhimõtteliselt neljandik majandusest kaob, näeksime drastilisi tagajärgi: töötust, toidujärjekordi ja kõike seda.

Ka ELi päästefond ei võta lööki ära, kuid pehmendab seda – nii, et juhtunu mõju oleks umbes samas ulatuses või, kui meil on väga palju õnne, isegi väiksem kui see, mis toimus pärast finantskriisi.

Kui vaadata, mis toimub mujal, muuseas Ameerika Ühendriikides, siis kas EL on piisavalt tugev, et püsti jääda, kui kogu maailm käib alla?

Kindlasti mitte. Aasia ja USA satuvad suurde hätta. Selle mõju on globaalne. Kui mõtleme, et ELi SKT moodustab maailma omast umbes 16 protsenti ja rahvastik alla kümne protsendi, peame tõsiselt rabelema, et end maailmamajandusega võrreldes päästa.

Kuid soovitaksin vaadata asju ka teisest küljest: kui me ELis midagi ei tee, siis mõelge, kui väiksed meie Eestis või Soomes maailmamajanduse vastu oleme. EL ei ole ideaalne ega suuda seda kriisi üksi ära lahendada, globaalset mõju saab ta igal juhul tunda, kuid kui me koos midagi teeme, on meil siiski parem.

Kui Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa – lõunariigid – tõsiselt kannatavad, mõjutab see kogu ELi. See omakorda mõjutab väga halvasti Saksamaad ja kui Saksamaa läheb põhja, on sellel isegi veel suurem mõju ELi majandusele, mis käib veel sügavamale alla, ning maailmamajanduse mõju kahe- või kolmekordistub.

Ning väiksed riigid, mis sõltuvad olemuslikult rohkem maailmamajandusest, EList ja ekspordist – nagu Eesti ja Soome –, kannataksid isegi veel rohkem. Ehk on väga meie huvides üritada olukorda päästa.

Kui te vaatate, mida EL praegu olukorra päästmiseks teeb, siis kas te muudaksite seal midagi?

See, mida EL praegu teeb, on parim, mida ta teha saab.

Ajas tagasi vaadates tasub meenutada, kuidas mõjus finantskriis, kui meil ei olnud veel stabiilsusmehhanismi ning Euroopa Keskpangal neid vahendeid ja mandaati, mis tal praegu on, ning me pidime kõikvõimalike detailidega rinda pistma. Kui kriisil oli mitu etappi: finantskriis, Kreeka kriis, Portugali kriis jne. Ülemkogu istus pikki öid koos ja nuputas, mida teha.

Nüüd, kus meil on stabiilsusmehhanism ja need vahendid olemas, näitavad praegused õnnetud asjaolud, et finantskriisi ajal rajatud struktuurid olid õige asi. Kui me oleksime toona euro ja ELi purustanud, oleks nüüd veel halvem.

Toona oli kõvasti vastuseisu, aga need struktuurid loodi ja nüüd toimivad: Euroopa Keskpangast tuli [koroonakriisi puhkemise järel] väga kiire reaktsioon, pangandussektori vajadustele vastati väga ruttu, TERA (Euroopa Komisjoni tekitatud tööhõive toetamise erakorraline rahastu – toim) vastus oli väga kiire, ühtekuuluvusfondidest saadi ruttu raha.

Ma annaksin sellele ebatäiuslikus maailmas kümnest võimalikust pallist peaaegu täiusliku kümne.

Kuid nüüd oleme päästefondi juures: kui elaksime ideaalses maailmas, ei vajaks me arutelusid eraldi päästefondiks, sest see ei ole esimene kriis ega ole kindlasti ka viimane.

Ainuüksi minu poliitikukarjääri aega on jäänud Nõukogude Liidu kokkuvarisemine, ELi laienemine idapoolsetesse riikidesse, mille üle mul oli väga hea meel, aga mis nõudis lisaressursse, finantskriis ja nüüd koroonakriis. Eks näis, mis on järgmine kriis.

Meil peaks olema alaline mehhanism selliste erakorraliste kriiside rahastamiseks. Meil võiks olla Euroopa Valuutafond (EMF). EMFil oleksid oma ressursid, laenamisvõimekus, õigus kehtestada tingimusi strukturaalseteks reformideks ja seada tingimusi, kuidas investeeritakse.

Kui meil oleks EMF, siis me ei peaks vaidlema nende asjade üle, mille üle praegu vaieldakse. EMF saaks liikmesriikidele tingimusi seada, ta saaks lisada ressursse ELi eelarvele ja kõike muud.

Ma pooldan ka üldiselt suuremat ELi eelarvet. Praegu on meil põhimõtteliselt mopeed, millega peaksime transportima klassi jagu lapsi. Sellise võrdluse toomine on väga tähtis, sest rahvas peaks sellele mõtlema.

Ma ei tea, kuidas näeb välja praegune arutelu Eestis, kuid vähemalt Soomes käib jutt, et ei, me ei taha päästefondi, ei taha anda toetusi «neile itaallastele», sest me tegeleme oma probleemidega. See pole tõsi, sest – nagu ma juba ütlesin – kui Euroopa majandus variseb kokku, siis meie soomlastena oleme kõige suuremate kannatajate seas. Me ei jää üksi ellu.

Ja nii mõeldes peaksime aru saama, et kõigi aega ja energiat säästaks, kui meil oleks mopeedi asemel buss. Sestap peaks ELil olema suurem eelarve, rohkem kompetentse ja EMF.

Ma plaanin elada üsna kaua, mistap usun, et näen oma elu jooksul veel kaht või kolme kriisi. Ning ma tõesti loodan väga, et ma ei pea läbima veel samu arutelusid, kust me raha võtame ja miks itaallased ise endaga hakkama ei saa.

Teie ennustused on kaunis sünged.

Minu arvates pole need sünged. See on nagu siis, kui teil oleks algstaadiumis rinnavähk. Kas teile meeldiks arst, kes ütleks, et pole midagi, te ei pea midagi tegema, minge koju ja võtke aspiriini. Ja kui kasvaja jõuab staadiumisse, kus ei saa enam midagi teha, siis te ütleksite lihtsalt, et kahju küll. Või hindaksite te arsti, kes ütleb teile vastuse, mis teile ei meeldi?

Mul endal oli rinnavähk. See allus ravile ja sai välja ravitud juba ammu. Minu arst ütles mulle, et tuleb minna operatsioonile, ning mina küsisin, kas poleks võimalik seda paar nädalat edasi lükata, mul on palju tööd. Sa hindad – eriti takkajärele –, kui arst ütleb, et sa pead operatsiooni prioriteediks seadma, mitte venitama veel kolm nädalat.

Loomulikult ei meeldinud mulle, et pidin kõik tööasjad edasi lükkama. Aga kui sa võtad asju tõsiselt, siis kuulad nõuandeid ja käitud nende järgi.

Minu arvates pole mu hinnang sünge. Nii nagu mu arst ei öelnud mulle, ei ütle ka mina, et see on katastroof, te surete ning kui kohutav, et see juhtus. Olgu, me ei saa koroonaviiruse suhtes midagi teha, kuid me saame anda endast parima olukorra parandamiseks.

Asi pole nii hull. Ühiskond ei varise kokku, EL ei varise kokku, euro ei varise kokku, inimeste toetused ei kao, kui EL tegutseb koos ning teeb seda, teist ja kolmandat. Aga kui jääda kinni detailide üle jagelemisse, võib tulla katastroof.