• Konkurents on tõstnud lavakujunduse taset.
  • Eesti teater pole kriisis, kuid meil pole tippe.
  • Keskpärased lavastused näitavad, et teatris ei võeta riske.
  • Koroonaaegses teatrivaikuses tekkinud moraalne kohustus pani Suitsu lavastama.
Kristjan Suits ütleb, et kui teha, siis suurelt, sest siis saab ka õnnestuda suurelt. FOTO: Mihkel Maripuu

Kui küsida Kristjan Suitsult, keda ta Tallinna Linnateatrisse peakunstnikuna tööle tulles kõige rohkem kartis, saab vastuseks, et näitlejaid. «Vaatan näitlejaid kerge aukartusega,» tunnistab Suits ja lisab: «Arvan, et sain kunagi valgustajana mingisuguse trauma. Valgustaja amet on ju selles mõttes hea amet, et ma nägin kõike pealt, kuulsin kõike pealt, tajusin kõike, aga ise olin klaasist kapis.»

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

PEAB PROOVIMA. Koroonaaegses teatrivaikuses tekkinud moraalne kohustus midagi ühiskonnale tagasi anda ja soov katsetada uusi vorme pani Tallinna Linnateatri peakunstniku lavastama.